• Tiina Kaukvere

Kui on raske…

…siis on oluline osata end aidata.


Piiluriga. Kuskil vanas postituses kirjutasin, et minu õnne valemist on puudu tänulikkus, kus heidsin endale ette, et ei oska tänulik olla. Küsisin vist õppetundi ja sain. Lukast vaatan nii suure tänutundega. Isegi kui on raske, suudab see tunne raskusest üle rullida. Vedukas, et me ikka üksteisel oleme.


Elu lastega on täis rõõme, ent tegelikult on elu ka väga intensiivne.

Ent selles intensiivsuses olen ka kõige selgemalt tundma õppinud, mis mind rõõmsaks teeb ning mis on minu n-ö triggerid.


Ma võin öelda, et ma peaaegu saan juba iseendast aru. Veel on keeruline end mitte hukka mõista ja lihtsalt teadvustada seda informatsiooni. Veelgi pikem protsess on end keerulistes olukordades ise aidata. See tähendab, et ma saan aru, mis mulle raske on ja murdepunkte tekitab, ma isegi saan aru, kui see emotsioon juba kohal on. Ma võin öelda siis endale, et näe, see ongi praegu see kõige raskem hetk, ära mine sellega kaasa, lase endast läbi ja kohe hakkab kergem. Aga alati ma ei suuda ning kaamos laskub mingiks hetkeks minu peale.


Eks nõuab vaimujõudu seegi, et sa endale emotsioonide haripunktis suudad öelda, et "loe lihtsalt kümneni" või "kõik möödub"... Aga ma tunnen selgelt, et olen seda võimet omandamas. Ma saan keset emotsionaalseks kerivat vaidlust endale juba öelda, et “ole lihtsalt tasa, see on parim, mis sa teha saad”. See on tohutu väljakutse, sest öelda oleks ju nii palju! Aga kui sa kellegagi (ma ei räägi siinkohal enam üldse lastest) verbaalses laupkõkkupõrkes oled, siis sõnad teid ei aita üksteise südameteni jõudmisel enam üldse. Sõnad, vastamata vajadused, ootused, enda ebakindlus ja mis kõik veel on teid sellesse laupkokkupõrkesse viinud.


Nüüd on vaja olla tasa. Kui suur väljakutse see on.


Üks, mis ma olen enda kohta ära õppinud, on see, et minu n-ö nõrk koht on väga tugevad emotsioonid. Ma olen üsnagi emotsionaalne inimene ja suur emotsioon on kiire tekkima. Neil hetkedel on mul väga keeruline end aidata ning ühtlasi on need hetked, kus ma endale ise erinevaid probleeme juurde tekitan. Mul on raske suurest emotsioonist välja tulla, see imeb mind endasse.


Näiteks võib mingist väga argisest vaidlusest kujuneda see heavy emotion. Kusjuures see argivaidlus on suhteliselt suvaline asi, millele on alguspunktis lihtsam käega lüüa. Siis heavy emotion on selle tobeda vaidluse tuhande-kordne eskalatsioon, millest saab päriselt probleem. Enamasti väljendub see lendu lastud mustvalgetes ja äärmuslikes sõnumites, mida on tagasi võtta keeruline. Samuti tekivad minus äärmuslikud mõtted. Ehk siis, ma suudan sellel suurel emotsionaalsel laineharjal olla täiesti veendunud, et väljapääsu ei ole ning kui see emotsioon on lahustunud, siis ei mõista ma sageli, kuidas ma endale ise üldse sellise pildi sain maalida.


Oma emotsionaalsuses on viimane asi tuleviku planeerimine. Ma juba suudan endale seda öelda, ent selle ajendil on endiselt keeruline tegutseda. Need suured emotsioonid teevad mind võimetuks. Ma olen nagu halvatud. Need röövivad mult minu pealehakkamise, mis on muidu nii omane.


Ma tean, et on inimesi, keda negatiivne hoopis kannustab lahenduste leidmisel. Ma ei oska öelda, kas üks on teisest parem. Küll olen ma veendunud, et inimene peab õppima end aitama, oma eripärasid arvestades. Kusjuures, need eripärad ei ole ka midagi, millega ennast samastama õppida. Needki on õpitud ja muutuvad ajas.


Üks minu lähedane uuris välja, mida kirjutatakse minu sünnikaardil. Mind kõnetas, et emotsionaalsuse teema sõnastati seal minu jaoks kokkuvõtvalt ära. Ma olen emotsionaalne, kuid otsuseid pean ma õppima tegema selguse hetkel. See võib kõlada nagu lahtisest uksest sisse murdmine, ent minu jaoks on see eluvõti. See tähendab omakorda, et ma pean õppima nende lainetavate emotsioonidega toime tulema, just kergesti akumuleeruvate negatiivsete emotsioonidega. Ma olen juba aru saanud, et on väga praktilised võtted, kuidas neist välja pääseda. Isegi see teadmine on abiks, see devalveerib neid emotsioone juba eos.


Jällegi saab öelda tänu lastele. Lapsi ei saa oma emotsioonidega üle ujutada ning pole võimalik endale lubada ka seda vana mustrit, kus mattusid selle emotsiooni alla päevadeks, vaid pead halval hetkel tegema teadlikke samme, mis aitavad sul enda kaevatud emotsioonide august üles ronida.


Teen siia endale puust ja punaseks, mis mind on selle n-ö tundepuhangul aidanud:


  • Teadvustamine, et ma olen armastusväärne.

  • Teadvustamine, et see on hetk, kus kõik ongi kõige raskem (aitab jääda olevikku ja mitte hakata ketrama selle baasilt mingeid tulevikustsenaariume). Teatud hetkedel suudan seda, aga endiselt lähen veel üsna sageli emotsiooniga kaasa ja hakkan seda nii hoopis eskaleerima.

  • Lukasele mõtlemine. Ma ei tea, kas see võib olla mingil moel isekas, aga see kogemus, mis mul on olnud Lukasega, on mind ilmselt aidanud emotsioonide keerisest välja tulemisel. Tema vaatamine on seotud suure tänutundega, et mul on nii hästi läinud. Et ta ikkagi sündis. Tema naeratus ja rahulik olemus. Ma ei taha liiga palju mõelda, mis oleks kõik võinud olla, aga ma suudan tunda nii suurt tänutunnet, et kõik on praegu nii. Et me kohtusime. Ja sellest vahel piisabki negatiivse emotsiooni vastu.

  • Kui lapsed on juures, siis olen suutnud kasvavate emotsioonide kiuste endale öelda, et ole lihtsalt tasa ja see läheb mööda. Tagantjärele on see väga võimas oskus, mille olen omandanud. See on kõik tänu suurele armastusele ja austusele oma laste vastu. Ma olen neil hetkedel ja emotsioonide kiuste õppinud paremini oma ego alla suruma. Neid emotsioonilaineid arvesse võttes suur asi minu jaoks. Ükski laps pole väärt kannatama oma vanemate emotsioonipuhangute käes. Kuna sellele pole minu silmis vabandust, kannustab see mind veelgi iseendaga vaeva nägema.

  • Mine õue! Mäletan, et üksi elades hakkasin endale emotsioonipuhangu ajal etteheiteid tegema, et mine ja tee midagi. Mine õue, tee sporti vms. Olin selleks hetkeks juba emotsiooni poolt n-ö halvatud ning selline etteheide veel süvendas seda võimetust. Kuna üksi lastega olles ei ole võimalik sellesse halasse jääda, siis pakin ma nad võimalusel kokku ja lähen õue. See õpetab mulle, kui kergelt võib üks emotsioon lahtuda! Täiesti ulme! Kõige raskem on siis see pakkimismoment. Õues tekib perspektiiv. See on võimas tunne, kui sellest tohutust emotsioonist peaaegu nipsuga jagu saad. Ja see tunne omakorda devalveerib seda suurt emotsiooni. Järgmine kord on juba lihtsam endale kõike öelda ja teha. Kogemus sõidab endale oma raja sisse ja pole vaja enam emotsioonide laineharjal nii palju veenmistööd teha.

  • Muusika. Jällegi olen olnud emotsionaalsuse laineharjal võimetu uskuma, et miski, sh. muusika, mind üleüldse aidata saaks. Ent siis peabki korduvalt tõestama vastupidist ja abi otsimine muutub kergemaks. Lõpuks isegi täiesti automaatselt, kui on halb hetk, paned juba suurema kõhkluseta muusika mängima. Sõidad endasse n-ö raja sisse.

  • Oma emotsionaalsuse teadvustamine. Juba ainuüksi informatsioon, et minu emotsionaalsus võib mind viia suurelt üles ja tuua sügavale alla, on rasketel olukordadel abiks. Ning abiks on seegi, kui keegi kuskil sõnastab ära, et ära suure emotsiooni pealt otsuseid tee. Lase olla.

  • Hinga. Teoorias hea, praktikas on mul keset suurt emotsiooni veel üsna raske hingamisele keskenduda. Pole piisavalt neid vagusid teerullinud. Aga proovin.

Emotsionaalsus ei ole positiivne ega negatiivne, ma usun. Sellega peab lihtsalt elama õppima. See on väljakutse, kuid tasu on väga suur. Emotsioone ei tohi enda sees kinni hoida, neid alla suruda ja nendaga võidelda. Neid peab õppima vabastama nii, et sa enda lähedastele ja endale liiga ei teeks. Minu lapsed on minu suurimad motivaatorid.


190 views0 comments

Recent Posts

See All