• Tiina Kaukvere

Koht, kus peitis end Puhkus

Päraslõuna väikses mereäärses linnas. Ühe päevi näinud kortermaja all tegutsevad poed. Seal on mänguasjapood odava Hiinast toodud plastkaubaga ning puiduse retrointerjööriga. Seal on pood kaunite rannahõlstide ja kleitidega. Seal on väga-väga kohalik kohvik plasttoolidega, mis, nagu selgub hiljem, on pidevalt kundesid täis.



Suuremat kõhutäit sealt ei saa, aga kohvi ning traditsioonilisi küpsetisi-kooke, jäätist ja isegi veidi kangemat kraami küll. Ja sel pärastlõunasel ajal võtavad seal kohad sisse kaks eriti sümpaatset härrasmeest. Üks hall habemik pruunide viigipükste ja paksu kampsuniga. Tema jäi hästi meelde. Teine vähem. Moetoonid on pruunid. Nad joovad kohvikest. Habemik annab sõbrale postist tulnud pruuni paki. Nad kraabivad selle lahti. Mina jälgin häbematult kogu protsessi. Pakist tuleb välja raamatu-laadne toode. Selle esikaanel on paljas naine mingis kunstipärases poosis. Vanakesed lehitsevad ja arutavad. Rüüpavad kohvi. Lasevad päiksel endale peale paista nii palju, kui seda seal maja varjus teha annab. Vaid paarisaja meetri kaugusel loksub Atland, asub Praia das Maçãs. Teisele poole jäävad Sintra mäed. Ma mõtlen, et selline on ELU vanaduses! Ei jäänud kahtlust, et nad nautisid igat sekundit sellest koosviibimises.


Ja meie kolisime sellesse päevi näinud kortermaja mõnusasse kolmetoalisse korterisse, kust nii mäed kui hea tahtmise korral ka ookean kätte paistsid. Kohalik kohvik pakkus meile korduvalt tröösti külma ananassi-mahlapulga, kohvi või õlle näol. Kohalikud lapsed ja loomulikult Maru kauplesid vanematelt ühte eurot, et nurgas seisvale õõtsutaja-autole hääled sisse saada. Ja kui keegi selle raha välja käis, jagati sõitu sõbralikult. Maru kinkis koguni ühe sõidu uuele sõbrale.



Kuigi ilm polnud veel suvine, oli see Colarese piirkonna rannalinnake(?) nagu tõeline paradiis peale väsitavat reisi ning tihedat Lissaboni ja Cascaisi. 200 meetri kaugusele jäi liivane meri päikseloojanguga, 200 meetri kaugusele hipsterite hommikusöögikoht koos jogurti bowlide, pannkookide, smuutide, küpsetiste ja väga halva kohviga. Aga pole lugu, teisel pool 200 meetri kaugusel valmistas kohalik onu mulle parima cappucino päris vahukoorega.



200 meetri kaugusel oli kõige ägedama teeninduse ja suurepärasema merevaatega restoran Barmacia. Kui me sinna peale pikka päeva väsinud mummudega potsatasime ja mõtlesime südamepiinaga, et hea küll, sööme oma krevette ja kaheksajalga hetkelises vaikuses ja näitame mummudele ekraani, kui neil kõht täis, otsustasid teenindajad kõike teha, et meid missioonis aidata. Esiteks avasid nad meie jaoks üleüldse köögi 1,5 tundi enne “õiget aega”, sest “kokad on põhimõtteliselt kohe valmis”. Teiseks tõid nad lauale paberid ja pliiatsid joonistamiseks. Kui sellest küllalt sai, olid varuks mõned mänguasjad. Kui neist küllalt, olid nad platsis juba kriitide ja tahvlitega. Ja kui ka neist küllalt sai, siis tegid leti tagant titadele nägusid. Me ei suutnud uskuda, kui hoitud me selles restoranis olime. Hiljem, kui kõik mummud juba tudusid, jalutasin mööda tänavaid ja nägin, et Barmacia oli alati rahvast täis. Sõltumata kellaajast olid kundedeks ka lapsed.



Toidupood, mänguväljak, valgete laudlinadega mereannirestoran (kuhu me kunagi ei jõudnud)… loetelu paikadest, mis meie kodust veel paarisaja meetri kaugusele jäid.



Kätte oli jõudnud Suur reede. Portugal on katoliiklik maa. Praia das Maçãs oli täis kohalikke peresid lastega, kes tuhnisid liivas mängida. Mõnel oli seljas talvejope, teine oli ujumisriiete väel.



Meie räsitud kortermajast lookles ja ronis umbes kümnekilomeetrine tee läbi rahvuspargi otse Portugali turistide meelispaika Sintrasse. Kui juba, siis juba, võtsime selle tee ka väikestega ette. Taksojuht Diego jälle viis, ta on Colaresest pärit. Tõttöelda seal me temaga tutvusimegi.


Muidugi on väikestega reisimesel omad nüansid, niiet matka koos turistihordidega mäe otsa legendaarse Pena lossini välistasin kohe alguses. Ka lihavõtteaegne Quinta da Regaleira oli rahvamasse täis. Väga tahtsin näha Poço Iniciático kaevu, mis jäi vist ainsana veidi kripeldama. Sealgi oli väikeste jaoks liiga pikk järjekord.


Ent meil oli mõnus. Nautisime parke ja tohutuid murulappe, millel mõnel oli küll ka silt, et muru peal käia ei tohi! Kui veider! Ilm oli läinud suviselt soojaks, kuid oli ka jätkuvalt kevadiselt värske. Ja järgnevatel päevadel tabas Portugali kerge kuumalaine. Meie ja teiste lihavõtteid tähistavate turistide (ja kohalike) rõõmuks!



82 views0 comments

Recent Posts

See All