• Tiina Kaukvere

Kirjutis, mis kedagi ikka vihastab



Arp Müller jagas Facebookis ühte 1933. aasta väljavõtet Postimehest, mis pani muigama, et kui suurtes konstruktsioonides inimene ikka elab. Ja tapab maha ka teise inimese nende pärast.


Kohtumine Firenzes Lydia Koidula tütrega


Florents on kuidagi ühenduses ka Koidulaga. Kui wõtta nii, et inimene elab edasi oma järeltulijais, siis on osa Koidulast siin tema tütre Anna Michelsoni näol. Ühel õhtupoolikul säen sammud Koidula tütre külastamiseks. “Tere,” ütleme. Teretataw ei näi saawat aru sellest teretusest ning tuli teretada ümber saksa keeles. Anna Michelson teab siiski mõne sõna eesti keelt. Loeb üks, kaks, kolm, neli, seitse, kuus... Weel mäletas ta sõnu “Eesti Postimees” ja Tartu. Need olid kõik, mis talle tulid meelde. Meilt õppis ta sõna “elagu Eesti”, sai kuulda uudisena, et tema wanaisa J. W. Jannsen on Eesti hümni sõnade autor, et käesolewal suwel, juubelilaulupeo puhul tema wanaisa Eestis eriliselt meelde tuletatakse kui esimese üldlaulupeo kesksemat kuju, et igas koolis ja korralikus eesti kodus on tema ema ja wanaisa pildid wõi kujud, et paljudele Koidula lauludele on loodud wiisid ja luuakse weelgi, et jne. “Ei, sellest ma pole midagi kuulnud.” “Natukene imelik küll,” tähendan, “iga eesti koolilaps teab teie emast rohkem kui teie ise?” “Ja, nii see on.” “Aga huwitaw, millise rahwuse hulka kuuluwaks loete ennast?” “Mina olen wenelane.” Postimees 26.03.1933


Anna Michelsoni elulugu on tõesti pöördvõrdeline sellega, mida näis väärtustavat tema ema, Lydia Koidula. Eestlus see igatahes polnud. Ema keerulise saatuse ning isa rahvusluse vastases vaimus kasvanud Michelson küll tuli peale Postimehega Itaalias kohtumist mõneks ajaks Eestisse elamagi, kuid “eestlast” Viinis sündinud naisest sellegi poolest kunagi ei saanud. Ehkki surve siin elades avalikkuse poolt oli kindlasti tuntav.


«Ei tähenda midagi, kes olid su vanemad, tähtis on ainult, missuguses õhkkonnas ja missuguse rahva hulgas sa oled kasvanud ja kujunenud. See on määrav,» ütles väidetavalt Michelson, kelle arust isamaa-armastus on lapsele kätkist alates külge poogitud tunded ja harjumused. Seetõttu olevat ka nii, et oma kodumaalt lahkudes tuntavat võõrsil esialgu igavust ja igatsust kodumaa järele, kuid hiljem harjuvat inimene selle kohaga ja riigiga, kus ta elutseb, ja nii tuhmuvat ka isamaa-armastus ja igatsus oma sünnimaa järele, refereerib teda Postimees.


See äratundmine võib kelleski viha põhjustada või haiget teha, ent tegelikult on see ju väga kainestav ning ilmselgelt oma ihul ära proovitud kogemus.


Rahvus on konstruktsioon. Jah, inimese ego vajab konstruktsioone, samastumist, sarnast gruppi ja mida kõike veel... Inimene vajab nii palju. Või vähemalt arvab vajavat.

Tegelikult võiksime me kõik alustada sellest, et oleme inimesed esmalt. Siis oleme eestlased või kes tahes. Naised, mehed, noored, vanad... Konstruktsioonid võtavad meilt sageli inimlikkuse. Me ei proovi enam mõista teist inimest, kui tema konstruktsioon on meile juba eos võõras.


Vaadates Venemaal või Lähis-Idas toimuvat, siis teeb konstruktsioon meid isegi vaenulikuks. Me tunneme, et meie konstruktsiooni, olgu see usk või rahvus, ohustab "keegi". Kui inimeseks jäädes me võib-olla lähme füüsiliseks ainult siis, kui peame end kaitsma otsese ohu eest, siis konstruktsiooni kaitsmise nimel me (pean silmas inimkonda) lähme ja tapame teisi mitte otseselt enesekaitseks, vaid selle kujutletava konstruktsiooni kaitseks. See oht on peas, sest konstruktsioon on ju peas.


Kirjutan enda jaoks veel selgemalt. Kui muidu tapab loom saagi siis, kui ta on näljane või kui teda rünnatakse (ehk tema eksistents on selgelt füüsilises ohus). Siis konstruktsioon paneb tapma lihtsalt seepärast, et kellegi teise konstruktsioon on vastumeelt või hirmutav. (Ma päris selle sõnastusega rahule ei jäänud, kui paremini tuleb, muudan.) Ja kui keegi ründab kedagi oma konstruktsiooni pärast, tekibki sõda, sest teine ründab vastu, kuna tema eksistents on ohus.


Ma usun, et konstruktsioonid teevad meile kõigile rohkem kahju, kuigi eks kasu on ka. Saab erinevatelt jumalatelt abi paluda ja oma saatust põhjendada. Saab karja moodustada. Saab end hästi tunda. Kultuuri imetleda.


Ma arvan ka, et seni kuni inimkond elab nii erinevatel tingimustel, pole võimalik ka konstruktsioonidest loobuda. Me isegi ei oskaks nendeta. Piirkonnad, kus Maslow püramiid hakkab täituma, muutuvad konstruktsioonid teisejärgulisemaks, mulle tundub. Esile tuleb nende positiivsem mõju. Ollakse maailmakodanik ning võetakse kõik hea ka oma rahvuskommetest ja kultuurist. Ent seni, kuni on olemas neid, kes oma konstruktsioonide nimel tapma hakkavad, on olemas eksistentsiaalne oht. Ja siis on jällegi hea, kui on konstruktsioon, mis mobiliseerib võitlema ja mitte laiali jooksma.


Kui me enne planeeti õhku ei lennuta, saab võib-olla inimeseks olemisest kõige olulisem konstruktsioon. Siis kaob ära vajadus rünnata teisi ilma selge eksistentsiaalse ohuta, lihtsalt konstruktsiooni ja konstrueeritud ohtude pärast.


World peace!


Hiljutine rahvamuuseumi külastus oli sõja kontekstis kuidagi teistsugune... Eestluse konstruktsioon oli tähtsam kui varem. "Uurali kaja" külastades mõtlesin, et kui palju hõime on tegelikult Venemaal, kelle hõimukonstruktsioon on ehk tugevamgi rahvusekonstruktsioonist... Handid, mansid, karjalased, vepslased, ersad, isurid, marid, udmurdid, komid jne... Kogu suur Venemaa on väga erinevaid hõime täis.






156 views0 comments

Recent Posts

See All