• Tiina Kaukvere

Kingitused ja värgid…

Pärast 2,5 nädalat haigete lastega toas passimist ja mõtlemist “kus kõik siis on?” algas teine äärmus - tohutu tähistamine.



Väikeste lastega peredes on igasugused tativiirused nii sagedased külalised. Tunnetuslikult kuidagi see aasta eriti. Minu lapsed on üksteise võidu haiged ja kõikide minu tuttavate lapsed vahelduva eduga samuti. Ja mõnikord jõuan ma kihvatada, et kuidas on nii, et tänapäeval pole nohu parketikõlbulik haigus. Sellega tuleb istuda nüüd kodus, kui varem oli siiski tavalisem see, et nohuga pidi näiteks kooli minema. Nii jama oli olla, aga kui palavikku välja ei venitanud, tuli ikkagi selle paksu peaga kooli minna. Postkoroona pole köhatamine tervitatav rääkimata mingist akuutsest nohust. Ja tõttöelda, nii kui ma selle peale kihvatada jõuan, tuleb ka mõistmine, miks see nii on. Nohu on väikselapsele, kes ise veel korralikult nuusata ei oska, nii piinarikas haigus. Pikk ja vinduv. Ja kui ühiskond seda koroonahirmus demoniseerib, siis avastad end ise ka väga altkulmu põrnitsemast kellegi tatist last kuskil avalikus kollektiivis. Katsu ainult lähemale tulla! Sellesmõttes on küll nii, et mida külvad, seda lõikad. Külvad hirmu, lõikad hirmu.


Väikelaste emana tunnen suurt isolatsiooni, kui keegi jälle haige on. Tegelikult on see isoleerituse tunne olemas ju ilma selletagi. Kuidagi üksik on see laste kasvatamine. See on ju kurb. Last peaks ikkagi kasvatama n-ö küla koos teadmisega, et baas ja turvatunne tuleb emalt ja isalt. Aga kui palju jääb tal kogemata, kui kasvatajateks ongi ainult kaks inimest. Kui paljud tema küsimused jäävad vastuseta, sest üks inimene ei tea ega jõua kõike… Ja ei jõua üks inimene ka elutervel kombel ära manageerida neid korduvaid emotsioonipuhanguid, mis väikelapsel päeva jooksul on. Kui ma ise olen väsinud, siis ma lihtsalt ei jõua alati tema juurde kükitada ning öelda, et see on okei, et ta end halvasti tunneb ja julgustada teda kogu tundepuhangut läbi elama. Ma kiirustan hoopis seda tunnet endasse matma või tähelepanu muule juhtima… Sest ma olen inimene, mind on ainult üks.


See on individualismi varjukülg, et lapsi kasvatab üks-kaks inimest. Individualismis on ju muidu nii mugav, kui just pole väikeseid lapsi, haigust või vanadust. Siis tunned seda varjukülge. Üksindust ja abitust.


Tegelikult on üksindus minu arust üks lääne inimese põhiprobleeme.


Aga jõuluaeg on selline, mis pooleldi kohustuslikult toob inimesed jälle kokku. Mõnikord on see ebamugav, täis liigset sagimist ja üleplaneerimist, aga ka üksinduse valjut häirekella, kui selgub, et polegi inimest, kelle juurde tahaks minna.


Minule on jõulud alati väga meeldinud. Juba lapsest peale on meeldinud mulle väga kinke teha. Palju rohkem kui neid saada. Igasuguse ületarbimise kontekstis on asjade kinkimine ka mingi küsimärgi pälvinud, aga kui kinkimine ei ole lihtsalt kinkimise pärast, siis minu arust on see väga kaunis traditsioon. Elevusega mõtlen lähedase peale, kellele kinki teen… Sageli kulub selleks mõtteks nädalaid. Siis saab kinkimisest väga meeldiv ning liigutav tegevus, mitte mingi kohustuslik rabistamine.


Jõulud toovad rohkem märkamist ja tähelepanu teise inimese suhtes. Ja ühe laua taha toovad jõulud kokku inimesed, kes peaksid seal palju sagedamini istuma, sest ükskõik kui keerulised on suhted, inimesed vajavad üksteist. Nad ei ole individualismis lõpuni õnnelikud. Neil on mugav, nagu diivanis telekatki on mugav vaadata. Aga elule annavad ELU suhted. Eriti peale seda, kui need ebamugavused (mis sinna diivani ette üksindusse lükkavadki) on ühel või teisel kombel veidigi ületatud.

Mis üle jääb, kui uuel aastalgi hästi palju mugavustsoonist välja murda. Inimene pole mõeldud üksi olema.


Meie kodus on detsember ka suur sünnipäevakuu!








138 views0 comments

Recent Posts

See All