Austraalia on koht, mis tuletab meelde, kui kahepalgeline võib olla inimloomus. Taunime peaaegu kõike seda, mida ise teeme või võimalusel teeksime.
Nüüdseks juba mõnda aega tagasi hullutas masse selline dokument nagu ÜRO ränderaamistik. Kas keegi mäletab veel? Mul on sellest meeles üks ajaleheartikkel Postimehes: intervjuu Austraalia rahvastikuteadlasega, kes selgitas, miks Austraalia toda põhimõttelist lepet ei toeta (tegelikult jättis Austraalia hääletamata). Kui paradoksaalne, mõtlesin, kui reisisin Põhja-Austraalias aborigeenide valdustel.
Austraalia on mures oma suveräänse piirikontrolli pärast, selgitati artiklis. Selline on sellel mandril elavate inimeste mure täna. 18.-19. sajandil oli austraallaste esivanemate mure hoopis vastupidine: britid nuputasid, kuidas luua võõrale mandrile uus ühiskond oma keerulise taustaga asukatest (vangid, kolooniate ümberasukad jne.). Ja muidugi, mida teha pärismaalastega, kes selgelt võõraste saabumise vastu olid. See kõik viis verise konfliktini, millest tänapäeval keegi enam midagi teada ei taha.
Loomulikult ei saa kedagi süüdistada oma koduriigi ajaloo pärast. Nagu ka on vaidluste küsimus see, kas aborigeenil on kuidagi suurem õigus Austraaliale kui sellel, kes end täna uhkusega aussieks või ozzieks peab. Me kõik oleme mingit moodi ajaloo ohvrid, aga sünnime siia puhta lehena ega saa vastutada oma esivanemate tegude ja otsuste eest. Ometi tunnevad “emamaad” tänaseni vastutust koloniaalimpeeriumide ajal tehtud ülekohtu eest. Lõivu maksatakse selle eest ka tänaseni ja üritatakse asja oma teadmistega “parandada” seda sageli hoopis hullemaks keerates.
Ent ma usun, et ei tee ülekohut, kui arvan, et rände vastu põhimõtteliselt võitlev inimene on mõnes mõttes hea näide kirjeldamaks sõna kahepalgeline. Ajaloolises mõttes ollakse oma esivanemate rännakute ja vallutuste üle uhked, ent käesoleval hetkel surub hirm rändele hoopis negatiivse templi. Rändajaid ei mõisteta. Neile on maalitud vaenlase kuvand, kelle eest tuleb ühiskondi kaitsta. Austraalia enda ajaloo näitel jah, ilmselt tulebki.
Hiljuti tähistati Austraalias 26. jaanuari taas uhke tulevärgiga. Seda päeva kutsutakse Austraalia päevaks. Ajaloos jõudis sel kuupäeval aastal 1788 esimene Briti laevastik 11 laevaga Austraalia mandrile kapten Cooki juhtimisel. See päev tähistab seega Austraalia asustamist eurooplaste poolt. Kindlasti pani see alguse Austraalia ühiskonnale sellisel kujul nagu see praegu on. Ent samal ajal peavad aborigieeni päritolu inimesed 26. jaanuari tänaseni hoopis suure ebaõigluse sünnipäevaks. Päev, mil võõrast sai aborigeenide maa valitseja.
Tundub, et kahepalgeline on ka hea sõna kirjeldamaks laiemalt meie, inimeste, loomust. Seni, kuni see meid otseselt ei puuduta…taunime ja mõistame hukka! Ja seni, kuni midagi otseselt teha vaja ei ole…räägime ja arutame. Tohutu mure looduse pärast käib ikka käsikäes suure ületarbimisega. Sotsiaalasutused on vajalikud, seni kuni need ei asu meie tagahoovides. Välismaale kolimine on okei, aga välismaalaste kolimine siia mitte.
Veel tekitas Austraalia minus küsimuse, kui tõsiselt saab üleüldse võtta sellist moodustist nagu rahvusriik? Keskmine ozzie on uhke oma päritolu ja koduriigi üle. Ometi on see tekkinud sisuliselt vaid ühe sajandiga mujalt maailmast sisse rännanud rahva näol. Ning kas rahvusriigi jaoks on vaja keelt ja spetsiifilist kultuuri, mis seda siis globaalses maailmas lagunemast hoiab? Mitte ilmtingimata.
Inimene on nii sotsiaalne kogukonnaloom, anna ainult põhjus ja vajalik grupp moodustub nagunii. Kogukonnaidentiteedi tekkel peab olema ajend, Austraalia puhul on sellele kaasa aidanud hoopis geograafiline eraldatus. Moldovlane aga näiteks küsib vahel endaltki, ega ta hoopis rumeenlane pole. (Kui ajendit enam pole, kipuvad asjad lagunema, isegi kui neid püütakse jõuga koos hoida.)
Need mõtted tekkisid mul just Põhja-Austraalias rännates. Kuna olin varem käinud vaid läänes, siis torkas mulle nüüd esimest korda päriselt silma aborigeeni kogukond oma rõõmude ja muredega. See, kui erinevad me ikkagi geneetiliselt oleme, pole midagi teha, eestlase jaoks on aborigeen vaatamisväärsus. Ja oleks ka vastupidi, kui valge inimene poleks osa aborigeeni igapäevast.
Aborigeeni päritolu Reuben, kes meid Kakadu rahvuspargis mööda Ngurrungurrudjba jõge ja sellest üleujutatud maid sõidutas, väitis muide, et 70 protsenti ozziedest pole kunagi ühegi aborigeeniga rääkinud…
Läänes on aborigeenid üsna nähtamatud, aga põhjas ei saa neist mööda vaadata, ehkki kohati on seda palju mugavam teha. Kõik hakkab nüüd silma - tänaval lällavad pärismaalased, aga ka nende viisakad hõimlased poes. Klaasseintega restoranid Darwinis, mille kundedeks ainult valged ning teisel pool klaase tänavatel kerjavad aborigeenid. Selline vastuolu pole kunagi mulle veel nõnda näkku karjunud nagu Põhjaterritooriumi pealinnas. Ent pika peale muutub see kisa tavapäraseks taustamüraks kuni ühtäkki ei märkagi oma mullis enam üleüldse mingit vastuolu. Kõik on nii normaalne. Kõik see, mis värske pilgu jaoks on vastuvõetamatu, muutub pideval vaatlemisel…normaalsuseks.
See ongi põhjus, miks ühel hetkel hakkame kõik oma sõnu sööma ja mõistame teisi hukka tegude eest, mida ka ise teeme.
Miks ma seda kõike kirjutasin. Selleks, et ma ise ei unustaks püüda esmalt mõista ja seejärel hukka mõista, kuigi ka mina kardan muutusi.
Comentarios