Hiiumaal elamine tuletab mulle seda eriliselt meelde, et inimelu on üürike ja hing kaduv. Sõidan iga päev mööda majast, kus on elanud minu vanavanaema, vanavanaisa, keda ma mäletan isegi. Neid seal enam muidugi pole. Vanaisa hauale ei tihka väga tihti minna, sest minu jaoks pole teda seal nagunii… Ma ei teagi, kus ta on. Ja enne sinna hauale jõudmist möödun majast, kus sündis minu vaarisa Johannes vendade-õdedega. Nemad on ka muidugi kõik kadunud.
Sel suvel juhtus naljakas lugu, kui tädi Linda selgitas välja, et mina ja minu kallis Oliver pärineme ühest esivanemast. Ehk siis “Sinu uus sugulane: elukaaslane ja laste isa eri”. Nimelt elas kunagi Hiiumaal Ühtri Matsi Mihkel (1720-1799), kelle järeltulijate hulka jooksen nii mina kui ka Oliver (ja ilmselt veel väga palju inimesi Hiiumaalt ja mandrilt). Me põlvneme ühest inimesest teisi sõnu. Täitsa hullumeelne mõelda. Oliveril pole mitu põlvkonda isegi kedagi enam Hiiumaal elanud, ehkki nemad teadsid, et juured kusagile siia saarele ka ulatuvad.
Mitmeid põlvkondi tagasi elas siin keegi, kes teadmatult ja tahtmatult on kinkinud elu kogu meie perele.
Ja siis on ta kadunud. Koos oma rõõmude ja muredega. Neidki pole. Mitte midagi pole järel peale nende kohtade, mida tema silm on näinud. Nagu ka minu oma. Ainult see pilt on olnud muidugi mõnevõrra teine. Loodus on parim jutustaja sellest, kuidas kõik muutub ja miski pole igavene.
Loodus jutustab loo sellest, kuidas Kassari oli kunagi saar. Kuidas metsa sellel saarel nappis, olid alvarid. Loodus paneb küsima, et mis oli enne neid ca 70-aastaseid kauneid männikuid? Loodus näitab, kuidas osa Hiiumaast on merest pidevalt üles kerkimas ning mere arvelt laienemas. Keset metsa laiuv rannikupank näitab, kuidas meri on maa ees taandunud mõne tuhande aastaga. Selles maailma paigas on see nii (mujal on vastupidine mure). Me avastame Hiiumaa loodust suure huviga.
Praegu on meie aeg elada. Mul on hea meel, et aeg Hiiumaal mulle seda meelde tuletab.
