Rohkem kui nädala olen elanud teadmisega, et maailm ei ole endine. Minu ilus ja inspireeriv maailm - mul on 30 aastat õnnestunud elada just sellises ilusas kohas, ja seejuures õppida isegi tänulik olema selle üle.
Ent nüüd on selgunud, et tegelikult on see maailm pigem ohtlik koht. Inimesed surevad siin maailmas nagu kärbsed. Kannatavad ja on haiged. Viimastel päevadel on selle teadmise saatel hakanud tekkima äng. Hirm.
Täna mõtlesin näiteks, millal minu 1-aastane poeg sõbraga õues mängida saab. Ta ju alles õpib mängima! See mõte tegi haiget. Kas tema lapsepõlv on sama äge, kui minul oli?
Kuidas ma sellise mõtteni jõudsin...
Lugesin ajakirjandusest hea kolleegi tehtud väga head analüüsi tulevikuväljavaadetest. Suurepärane ajakirjandus, aga äkki muutus minu armas kodu ängistavaks vanglaks. Vaatasingi seda hoopis teise pilguga, tahtsin kangesti minna siit ära. Õue, inimeste keskele, vanematele külla.
See oli kõik, mis ma sellest lugemisest sain. Teadmisest, et suvesoe ei toogi leevendust. Et kõik läheb aina hullemaks, see on kõigest algus. Et me istume kinniste uste taga seni kuni vaktsiin valmib. Et Hiina on suur ja võimas ja Eesti on väike ning lisaressurssideta.
Selles loos oli veidi reaalsust ja suur osa selle väikse reaalsuse põhjal loodud stsenaariume ja prognoose. Negatiivseid stsenaariume. Huvitav oli lugeda. Inimene tahab ikka teada, mis saab. Eriti siis, kui midagi tema eksistentsi ohustab.
Ent tegelikult tundub mulle, et mind ennast hakkavad sellest viirusest enam ohustama just sellised tekstid, olgugi et tegemist hea ajakirjandusega. Miks?
Ainus asi, mida mina hetkel teha saan on hoida soovitatud distantsi ning olla heatahtlik ning hooliv oma ligimeste suhtes. Märgata abivajajaid. See on ainus panus, mida mina selles võitluses anda saan. Seejuures on mul veel üks ülesanne, ma pean ka ise jääma vaimselt stabiilseks uue reaalsusega kohanemisel. See on väga tähtis ülesanne, mida ei tohi alahinnata. Vaimne tervis on sama oluline kui kodus karantiinis istumine. Ilma selleta ei saa ma ise aidata mitte kedagi, ka mitte oma 1-aastast last.
Lähedastest eemale hoidmine, füüsilise kontakti puudumine, kuid, mis kõige olulisem, teadmatus tuleviku suhtes, need on piisavad, et vaimset tasakaalu paigast lüüa. Südames olen ajakirjanik, aga praegusel ajal tundub mulle, et ma tahan end säästa ja tarbin päevauudiseid võimalikult vähe.
Ehkki ma tean, et nii paljud minu head kolleegid teevad südamega oma tööd. Nad töötavad rohkem kui kunagi varem, ent kaotavad seejuures juba palgas. Paljud neist teevad ajakirjanduslikus mõttes väga head tööd, aga mida see negatiivsete uudiste laviin minu igapäevas muudab?
Meil võib olla eriolukord, kuid see ei tähenda, et pean olema pidevalt kursis sellega, mitu inimest suri Itaalias, USA-s. Ja kui palju on Eestis koroonadiagnoose juurde tulnud. Ma kirjutan seda siin, et justkui endale kinnitada, et ma pole halb ja hoolimatu inimene...
Esimest korda on meil nii kõrvetav globaalne mure ajal, mil on ühtlasi kasutusel ka uus tehnoloogia. Nakatunute arvu on võimalik edastada kogu maailmale mitu korda päevas ning ka siis ei ole ajakirjanikud päriselt rahul. Võiks kiiremini ja sagedamini. Saaks ju ka reaalajas! Tegelikult saaks meediale öelda veel enne, kui inimene ise oma haigusest teada saab.
Otsin võimalusi hingerahuks ning püüan jätkuvalt vaadata seda kriisi kui soodsat pinnast positiivsetele muutustele. Need saavad toimuda ilma hirmuta.
Senised praktikad vajavad muutmist. Ka see, kuidas ajalehte lugeda...
