Äge eksperiment on asetada inimene keset rahuaega ja pigem küllusesse ning vaadata, mis probleemid tal siis tekivad. Mina ise tunnen küll end veidi sellise eksperimendi kangelasena.
Eile jõudsid meieni sugulase postitatud (aitäh!) Hiiumaa vanaisa kirjad kodustele ajast, mil ta oli Kaliningradis sõjaväes. Millest ta seal kirjutab? Põhiliselt olemest ja logistikast, aga veidi ka oma tervisemuredest. Tal oli vedamine olla ülemustele autojuhiks, aga kui tulid talvekuud, oli see ka vilets amet. Muudkui istu suurte miinuskraadidega riidest salongikatusega autos ning oota. (Jajah, oleks ju võinud kõik ka hullem olla.) Talv on kõige raskem aeg, nentis ta korduvalt. Ent see oli ka üks väheseid kurtmiseid, kui seda saab üldse kurtmiseks nimetada. Enamasti ta lihtsalt kirjeldas oma tehnikateadjast isale, milliseid autoga seotud probleeme ette tuli. Kuidas mootor tuli maha võtta ja mis kõik lekkis ja kolises. Ning talve hakul kirjeldas teeolusid. “Ega siin lund niimoodi ei koristata, kõik mis maha tuleb, jääb kevadeni samasse.”
Tema kirjad ei olnud samas trööstitud. “Katsume ikka hakkama saada, ettevaatlikud olla. Varsti tuleb juba kevad. Vaid aasta on veel jäänud. Küll saan pimesoolega korda. Rahvusvaheline olukord on praegu üsna hea.” Jne jne.
Ega seal kirjades muud olnudki, kui ilma suuremate hinnanguteta eluolu kirjeldus. Loomulikult ei keskendunud ta seal raskustele, ei kirjutanud sõnagi igatsusest või muust tundeelule viitavast. Kui sa hakkad keerulises olukorras liigselt sellise asjaga tegelema, võib see sinu murda. Sõja ajal tasubki keskenduda logistikale, argipäevale, ihuvajadustele… See aitab ellu jääda, ka vaimul. Rahu ajal saab lubada heietamist selle üle, mis sind ikkagi õnnelikuks või õnnetuks teeb (kui Maslow püramiidi muud osad on kaetud või on neid vähemalt vabadus rahuldada, aga õnnetunnet ka päriselt kohal ei ole). Ehk siis heietada selle üle, millega minagi selles blogis tegelen.
Kujutage ette, millised oleks tänase minu vastukirjad mineviku vanaisale. Miks sa nii palju automootorist räägid, ma tahaksin teada, mida sa ise tunned… Katsu hetkes püsida, see aitab külma talve mööda saata. Aga võib-olla on see hetkes püsimatus lihtsalt minu, rahuaja inimese teema. Vanaisale seda soovitada oleks olnud ehk kui lahtisest uksest sisse murdmine? Nendes kirjades on ta nii hetkes, kui veel olla sai. Ja seal hetkes ei olnud muret selle üle, kuhu inimkond niimoodi tormab või kuidas ennast ikkagi teostada parimal võimalikul moel...
Ma kindlasti ei igatse mingit ebainimlikku konflikti taga ega soovi pisendada tänase inimese muresid ning ülistada seda, kuidas ikka vanal ajal elada osati. Lihtsalt huvitav on vaadata, millist keelt on kõnelenud pea samaealised inimesed erinevatel ajastutel.
Väga erinevat.
Mina olen väga õnnelik, et olen sündinud rahuajal ja vabasse Eestisse. See on aeg, kus saab tegeleda loominguga ning igapäevase ellujäämise asemel filosofeerida laiema pildi üle. Loomulikult on see libe tee. Kui inimene ei pea enam ellujäämise nimel võitlema, ei oska ta mitte alati oma eluenergiat kasutada. Nagu Tõnu Õnnepalu on öelnud, inimesel on vaja tegevust, muidu võib ta minna hulluks. No ja siis ongi keset rahuaega pooltel nii palju teha, et elamiseks aega ei jätkugi. Ja teised on lihtsalt hullud. Kõik on justkui olemas, ela ja ole, aga nii palju on depressiooni, väsimust, suitsiide, tüdimust.
Eile rapsisin maha kirjutada intervjuusid. Sundisin end seda tegema, kuigi tüdimus tuli kiiresti peale ning meeleolu hoidmiseks vaatasin vahepeal küll videoid, küll lugesin artikleid. Modernne inimene ikkagi. Kui selle kohustusega lõpuni jõudsin, mõtlesin endamisi, et kust ma veel seda inspiratsiooni ja tuhhi leian, et kogu see maha kirjutatud krempel artikliks vormida?
See küsimus oli nii tavaline ajal, mil ma töötasin päevalehe ajakirjanikuna. Muudkui loo ja ilmuta, ükskõik, mis su sees parasjagu toimub.
Stopp. Ma ei ole ju hetkel kellegi palgal, olen luksuslikul emapuhkusel. Ma ise tahtsin seda lugu kirjutada, tuletasin endale meelde! Kuidas ma nüüd ikka olen jõudnud sinna, kus ma ei taha ega isegi pea olema!?
Viisin siis end kiiresti rabasse jalutama. Hingama. Metsamassiivid ja lagedus. Inimtühjus. Aukartuse tunne looduse ees tuletas jällegi meelde, et mina, konnapojake, olen siin maailmas väga lühikest aega ning on minu enda võimuses seda aega kujundada (õnneks!). See on väga priviligeeritud hetk, et ma saan olla oma laste kasvamise juures ja kasvada samala ajal võib-olla neist rohkemgi ise inimesena. Ma saan lubada endale neid “stoppe”. Ja ma saan märgata sääraseid paradokse nagu on minu vanaisa kiri. Küll on vedukas!
