• Tiina Kaukvere

Haiglaevolutsioon


Minu esimene seismine juba veidi rohkem kui kuu peale õnnetust, 30. juunil.

Internetiavarus viis mind kokku Erin Fieldiga. Tema taastub tänaseni 2017. aasta suvel toimunud õnnetusest. Toona oli Erin 21-aastane. Ilus ja särtsakas noor naine, kes läks koos poiss-sõbraga suveõhtut imetlema ühele Bostoni korteri katusele. Sinna oli tema vend, kellele korter kuulus, teinud mõnusa pelgupaiga. Katusest välja ulatuvale korstnale oli kinnitatud võrkkiik. Korstnaots ei olnud kuigi pikk. Punane ja tellistest, tavaline.


Erin istus kiike. Samal hetkel, kui poiss-sõber tema kõrvale istus, murdus toosama tellistest korsten pooleks ja kukkus Erinile peale. See hetk muutis seni terve noore inimese elu täielikult. Lisaks kopsudele ja ribidele vigastas Erin raskelt selgroogu, mistõttu ei tundnud ta enam oma jalgu ning osaliselt käsi.


Tänaseks on ta niisiis selle vigastusega elanud kolm aastat. Sel nädalal möödubki täpselt kolm aastat. Kas Erin kunagi käima hakkab, ei julge lubada keegi. Tahe on suur.



Vaatasin videoid sellest, kuidas ta esmalt kõik kaotas ning siis hakkas vaikselt uuesti tagasi võitma. Ma usun, et ta jätab palju neisse panemata, sest kogu selle valu ja töö kõrvalt on raske jääda nii positiivseks. Kuid usun, et vaid positiivsusele kalduval inimesel on võimalik sellisest õnnetusest üleüldse taastuda.


Ma tean, et minu vigastused selle kõige kõrval on võrreldamatud. Mind on hoitud nõnda, et minu rindkere sai kannatada nii minimaalselt. Ja mida paremini ma end tunnen, seda suurema tänutundega suudan seda hinnata. Ent tema aasta ja kahe aasta tööst ja taastumisest kokku pandud videolõigud tekitavad ikkagi teatava äratundmise. See on haiglaevolutsioon.



See tähendabki, et kaotad ühe hetkega kõik, mis on seni olnud sulle normaalsus. Ja siis hakkad vaikselt seda kunagist normaalsust tagasi püüdma. Ainult, et äkki on see kõik üks suur töö. Töö, millele pead keskenduma jäägitult, et sellel tulemusi oleks. Noh, teie käite oma töökohtadel, et ennast igatepidi teenida. Kujutage ette, kui selleks tööks on hoopis kahvli suhu saamine. See on see asi, mida teie teete hetkel nii, et ise arugi ei saa. Ja teen juba minagi, sest ma ei saanud kahvlit ise suhu võib-olla kõigest nädalapäevad ja mitte aasta nagu Erin.


Haiglaevolutsioon tähendab seda, et esmalt pannakse sulle kateeter. Siis saad mähkmeid kasutama hakata. Edasi, kui saad juba puusa tõsta, võetakse kasutusele siiber. Sealt edasi on sinu eesmärgiks ratastega potitool, millega sind sõidutatakse tualetti, kus sa tunned ennast veidi nagu vanasti. Mina olen end juba nädal aega tohtinud iseseisvalt ratastooli kätega tõsta. Ma saan ise ratastooli ja ratastoolist WC-sse. Ma ei pea juba nädal aega kellelegi ütlema, kui ma soovin tualetti külastada! Vau, mis tunne see on! Lähen ja tulen millal tahan.


Ma vaatan Erini evolutsiooni ja näen tohutut tööd ja pingutust kõige taga. Olen ka kogenud seda, et sa töötad väga mingi väikse (ja samas ka väga suure) eesmärgi nimel, näiteks võib olla eesmärgiks saada voodist ära ratastooli. Ent selle saavutamise juurde käib naer läbi pisarate. Valu ja soov piinapingist tagasi voodisse pääseda. Mis siis edasi? Tuleb võtta uus eesmärk, näiteks olla ratastoolis kauem kui 15 minutit. Olen istunud voodiäärel ja lugenud minuteid, et istuda teatav aeg trenni mõttes täis ja siis tagasi pikali minna. Olen ka lamanud paremal küljel ning valudes oodanud, et minutid täis tiksuvad, et keha selili asendist vaheldust saaks. Hetkel pean seisma iga päev mitu minutit rulaatori najal ning mul käib samamoodi kõrval stopper, mis minuteid loeb.


Erinit aitab hetkes olemine. Oled lihtsalt hetkes ja teed oma asja. Minu jaoks on see kahtlemata väljakutse. Ma oskan teda ainult imetleda.

Minu suur motivaator on olnud veel soov olla koos oma lähedastega. Selleks, et see võimalik oleks, pean ma ju paranema. Haiglas on palju inimesi, aga ikkagi kohutavalt üksildane.


Minu 1,5 kuu evolutsioon... Olen väga tänulik, mul on läinud nii hästi!

21. mai ehk neljas päev peale õnnetust. Stardipilti mul pole. Siin tohin juba käsi kasutada, mis esialgu olid kipsis.

Jala liikuvus masinaga 27. mail, päev peale jalaoperatsiooni.


28. mai - nii palju liigutasin jalgu ise.

Esimene istumine - 29. mai.
1. juuni - esimesed 15 minutit ratastoolis.
3. juuni - esimene kohtumine Maruga.
4. juuni - söön nüüd istudes.
7. juuni - päev enne lahkumist traumatoloogiast.
15. juuni - esimene rattasõit.
17. juuni - valusam jalg paindub ja lubab pikalt istuda.
26. juuni - Maru ja Oliveriga looduses haiglapuhkusel.
30. juuni - esimesed minutid seistes.



370 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com