Reisil Tenerifele sain ma aru, et olen juba üsna vaba ootustest, aga muidugi mitte päris. Oli hetki, mil ootused mulle ikkagi haiget tegid.
Ma oli nii pikalt tahtnud minna reisile! Kohati tunnen isegi, et mind hoitakse kinni. Kord on selleks vangistajaks koroona, siis minu vigastused, siis uus ilmakodanik... Tegelikult hoian ma loomulikult kõige rohkem ikka ise ennast tagasi. Aga ühel hetkel vist muutus see ühes mullis elamine piisavalt väljakannatamatuks, et ostsin meile kõigile lennupiletid Tenerifele ja ärgitasin ka oma vanemaid kaasa tulema.
Tenerife on Kanaari saar, mis pole olnud kunagi minu unistuste sihtkohaks, aga kui olla aus, siis ma reisin rõõmsa meelega peaaegu igale poole. Tenerife idee sain ühest unenäost. Sellel saarel elab minu endine Postimehe kolleeg Merike. Oma unes käisin temal külas. Ja kui ma talle oma unenäost kirjutasin, siis ei teadnud ma veel, et ühel päeval selle rännaku reaalsuseks muudan. Kaasa aitas loomulikult see, et Tenerife on korraga Aafrikas ja Euroopas. Seal on soe ja turvaline.
Äge oli seista Merikese Los Christianoses asuvas vinoteegis, millest ma nii palju kuulnud olin, ja mõelda, et kui vaid tahad, on kõik võimalik! On vinoteek Vino Vidi Vici ka selle mõtte ehedaks näiteks. See oli olnud Merikese unistus, kui ta aastaid tagasi oma kohta Tenerifel otsis. Mingi aeg kirjutas sealt isegi Eesti uudiseid. Kujutan ette, kui raske võis olla tunda empaatiat nende teemadega, millega meie siin maadleme, ja elada veidi nagu teises dimensioonis. Kohas, kui päiksevalgus pole nii hinnas, sest see pole lihtsalt midagi erilist. Merike aga täitis hommikuse "lindihoidja" rolli, mis tähendas, et Postimehes algasid tema päevad juba kell 6 (Merikese ajas isegi kell 4), mil ta tõmbas esikal uudised käima. Kõik ajakirjanikud olid talle selle eest tänulikud ning kui Merikesel puhkus oli, siis oli ikka jama küll leida talle asendajaks keegi nii varajane.
Nüüd nägin, kuidas ta elas Kanaari rütmis - päevitunud, reibas, kohaliku keelega sina peal, kogukonda sisse elanud. Ta oli läinud uude kohta ja võtnud sellest minekust kõik, mis vähegi võtta.
Oleksin tahtnud kõigest Merikesega palju pikemalt rääkida, aga iga kord, kui tema juurest läbi tuhisesin, oli mõttes, et oiii, meil on ju siin nii palju aega, küll jõuame.
Aga siis jäime me kõik haigeks!
See juhtus, kui umbes pool reisist oli veel ees. Minu vanemad sõitsidki juba tagasi Eestisse. Meil oli omajagu kohti, kuhu tahtsime veel reisida. Mul mõlkusid juba mõtetes plaanid vallutada ka mõned teised Kanaari saared, kui me siinkandis juba oleme...
Esmalt jäi haigeks Maru. Klassikaline palavik-köha-nohu, mis tänapäeval koroonahirmu tõttu tõeline tabu on. Käisime temaga lastearstil, kes kirjutas epikriisi hoopis "rinolaringitis catarral". Maru sai erinevaid ravisiirupeid, mis talle maitsesid. "Stodal pediatrico" on ilmselt tema lemmik hispaania roog. Palavik oli tal vaid ühel ööl. Suurema löögi võtsid endale Oliver ja Lukas. Neile kulus mõlemile ära antibiootikumikuur. Mind niitis koletu nohu, millest mu nina ja kõrvad tänaseni toibuvad. Ei olnudki tõesti koroona, aga väga ebameeldiv tativiirus siiski.
Aafrikas paiknevale saarele koos mummudega sõites mul ei olnud erilisi ootuseid. Ma ei valmistanud end ette teadmistega, kuhu kõikjale võiks minna ja mida teha. Mõtlesin, et tuleb mis tuleb. Ja päeva kaupa võtame seda uut vastu. Esimestel päevadel see kõik õnnestus väga hästi!
Rentisin meile 7-kohalise mugavustega auto, millega oli ka algajal päris okei mägedes seigelda, andurid olid kõikjal. Vaatasin kaarti ja mõtlesin, mida keegi oli varem mulle saare kohta kirjutanud, panin näpu suhteliselt huupi kaardile, et lähme täna sinna!
Nii jõudsime näiteks Masca mägikülla. Ja kuna me sealseid vaateid oodata ei osanud, lõi see kõik pahviks. Küla asetseb Macizo de Teno vulkaanilises mäestikus. Ja ehkki tundus, et olime palju kõrgemal kui El Teide juurde rännates, asetses Masca "vaid" 650 meetri kõrgusel mägedes. Aga need mäed olidki teistsugusemad kui Teide juures. Kuristikulised, künklikud, rohelised. Kõrguste vahe tuli palju paremini esile kitsal autoteel kulgedes.
Kulgesime ja sihti meil ei olnudki. Polnud kohta, kuhu tahtnuks jõuda. Enamik vaatekohti oli autode poolt hõivatud. Sõitsime edasi, kuni leidsimegi suurepärase peatuspaiga, et mummudega turvaliselt maad uurida. Maru muidugi liiga palju ükski konkreetne koht ei huvitanud. Ta tahtis ikka kuskil mujal veel olla. "Lähme sinna ja sinna," teatab ta sageli, kui mina talle midagi oma arust juba täiuslikku näitan.
Sõitsime kõrguseid mööda edasi mere suunas, kuni jõudsime Garachico linnakesse. Vaatasin merd ja otsustasin, et vohh, siia jäämegi peatuma. Pärast lugesin, et seda linna on 1706. aastal toimunud vulkaanipurse oluliselt muutnud (nagu pea kõike sel saarel). Igatahes oli mõnus vaadata lainete mässlemist laavakivisel rannikul.
See päev oli küll hektiline, kuid vist ainus päev, kus kulgemises oli üsna palju rahu ka. Kui uude kohta jõuad, siis on lihtsalt piisavalt palju pealehakkamist ja energiat, et väikesed probleemid jäävadki väikseks. Sellepärast on esimesed päevad kõige nauditavamad. Mina muidugi ikkagi alateadlikult ootasin, et seiklused alles tulevad! Tagantjärele pean ju nentima, et millegi veel parema ootusesse jäigi see kõige parem.
Loodus on võimsaim jõud.
Järgmisele päevale läksin juba veidi rohkem "valmistunult" vastu. Ema tahtis väga soojas ookeanis vedeleda. Ta oli mõne aasta eest niimoodi vedelenud India ookeanis, mis kraadide poolest on ikka palju soojem kui Atland. Nii saatis tedagi ehk sel reisil väike ootusepoiss, mis ei lasknud uue pilguga uut kogemust kohe algul nautida. Eks paari päeva, mõne pettumusega sai sellest lahti. Ja mina aitasin ka usinalt kaasa! Nimelt otsisin ma reisiblogidest parimaid Tenerife randasid, kuhu ema siis järgmisel päeval viia. Millegipärast tundus mulle huvitav neist lõunas, lennujaama all asuv la Tejita. See asetseb kohe montana Roja küljel. "Täiuslik!" mõtlesin mina! Mina ja Oliver saame matkama minna, lapsed ja ema ujuma. Kohal selgus muidugi, et tegemist on väga-väga tuulise rannaga ning veidi eemal oli meri ka lohesurfajaid täis. Nii viisin ma ema oma unistusest veel kaugemale, ehkki me ikkagi võtsime ka sellest rannast viimast. Millegipärast armastavad seda tuulist randa nudistid, kes minu kogemuses on igati sümpaatsed tegelased.
Spontaansuse tähe all kulgesime sel päeval edasi. Sõidame mööda lõunarannikut põhja välja, panin ette! Vaatame, kuhu jõuame! Sõitsime nii kaua, kuni lastel autos istumisest kõrini sai. Siis vaatasin kaardilt, et ohh, siin asetseb küla nimega Los Angeles. Lähme ja otsime sealt söögikohta! Täpselt nii suvaliselt jõudsime mega kalarestoranini. Kui Oliver küsis, kust menüüd saab lugeda, juhatati ta päeva kalaletini. Vali siit! Ja kuna me neid tooreid olendeid väga hästi ei tundnud, valisime huupi kõike! Kui kohalikud oma puhkepäeva kohalikus restoranis veedavad, siis ei saa väga mööda panna.
Selle küla nimi, kuhu me huupi jõudsime, oli tegelikult El Sauzal. Rannikule avanes sealt kõrgelt jalust nõrgaks võttev vaade (minu isaga nii sõna otseses mõttes juhtuski). Elu oli meid täitsa huupi juhatanud sellele vaateterrassile. Oleksime võinud nii paljudes teistes kohtades olla, aga millegipärast jõudsime just sinna.
Tagantjärele olid need reisi ilusaimad päevad, ent mind saatis ikkagi tunne, et parem on veel ees. Ja nii palju on veel näha-teha. Kui tervis on kehv, siis on nii raske midagi nautida ja ümbritseval oma tuju üleval hoida.
Aga kui on tervist, siis on võimalik nautida kõike ja kohe praegu, täiel rinnal! Ent on oskus seda teha.
