Kui kriitiline ma enda suhtes olen, kohati isegi julm. Mitte kellegi teisega pole ma nii nõudlik kui iseendaga. Pidevalt jääb mulle midagi ette: välimus, saavutus, ümbritsev. Kui midagi on valesti, otsin ma süüdlast ikkagi iseendast. Ja sellest tingitud loomulik negatiivne emotsioon on järgmine, mis mulle ette jääb. Ka selles emotsioonis, mis sageli lõplikult võimetuks teeb, süüdistan ma nüüd ennast, sest "miks ma proaktiivselt ei tee midagi ja lihtsalt negatiivne olen?".
Mõtlen, et üsna õel on kellelegi teisele nii öelda. Ja mulle endale ei meeldi, kui keegi emotsioonidest-vaevatud-mulle nii ütleb. Aga ometi endale tohib nii öelda?
Kui ma niisama olesklen, siis käib sellega kaasas ikka väike süütunne. Selle saatel veenan end vahel, et kuule, sa ju koguaeg teed midagi, puhka ka. Sa oled seda väärt! Justkui ma tegelikult ei usuks seda...
Ma ei saa aru, kust see enesekriitilisus pärineb. Mind ei kasvatatud nii, tugevate kriitikanoolte saatel. Ma olen ise olnud alati kõige kriitlisem.
Ja ma tunnen pea alati vastuolu, kui ma olen kriitiline. Ma ei meeldi endale nii. Teiste osas olen ju loomult pigem andestav, empaatiline.
Aga iseenda suhtes mitte. Veider vastuolu.
Minu loomust varjutab see kriitikanoot. Ma ei saa märgata teisi, tunda siirast rõõmu. Olen veidike nagu aheldatud. Iseenda kriitika ahelais.
Ei saa olla rõõmus kellegi üle, kui iseend pidevalt piitsutad. Pole isegi võimalik päriselt rõõmus olla. Pole võimalik tunda üheks olemist iseendaga, oma südamega.
Ma pean jälle lugema Coelho "Alkeemikut", muidu mul läheb meelest ära, mida see üleüldse tähendab. Samas, ma sügaval südames tunnen, et selle raamatu mõte on nii õige. Isegi raske on sõnastada, mis see on siis, mis õige ja loogiline on. Kogu see raamat on oma muinasjutulisuses õigem ja õiglasem, kui mistahes seadus või kohtuotsus, mis inimene eales võiks teha. Ma ei jõua ära imetleda neid autoreid, kes selliseid teoseid suudavad kirjutada. See on isegi ebainimlik. Kuidas jõuavad nendeni sellised lood?Sellised mõttedki on ebainimlikud... Aga, keegi meist, inimestest ju kirjutas...
Otsin enesearmastust, sest selleta ei saa armastada.
Lõpetuseks, panen siia ühed sõbra saadetud print screen'id, mis mind selles otsingus kõnetavad. Edasimõtlemiseks...
Kas see olen ka mina?
