Emotsionaalne üllatus Sevillas

Marian 40! See oli põhjus, miks me kõik Euroopa erinevatest otstest olime reisinud Sevillasse. Kohta, kus ta kunagi ammu lapsehoidjana elas ja hispaania keele selgeks sai. Me tulime Eestist, Hispaaniast, Hollandist, Moldovast, Portugalist… Ja tema tuli Moldovast teadmata, et me kõik teda seal juba ootame. Kui suur üllatus! Ema ja vend, sõbrad… siin kauges Lõuna-Hispaania linnas, mis on vist kaunemaid linnu selle maa pinnal.

Sevilla vanalinn on 1) uskumatult suur ja 2) täiesti uskumatult kaunis. Kindlasti üks ilusamaid vanalinnasid, kus olen käinud. Uus ja väga vana on seal kuidagi maitsekalt põimunud. Või on “uus” lihtsalt ära jäänud? Võib-olla on Porto veel ilusam, võib-olla Lissabon. Ja muidugi Rooma! Veider on see, et linlased ise on ka vanalinna vahel väga kaunid ja stiilsed. Neil oli mingi kiriklik püha parasjagu tol nädalavahetusel, kui ka meie seal olime. Väga täpselt teada selle kohta ei saanud, kuid pidulikult riietamine, väljas käimine on midagi, mis ei ole Sevillas tavatu.

Jah, siin võiks ju mõnda aega elada ka, nentisime juba teist korda sel ringreisil. Esimene kord oli Madridis, mis on Euroopa mõistes metropol.

Terve päeva olime külalistega jaganud oma asukohti, et me enne üllatust Marianiga kokku ei jookseks. Marian oli päris tihti mõnest külalisest paar tänavavahet vaid eemal (tema abikaasa jagas meile nende asukohta, muhahahaha). Aga ühel õhtul oli ühes Sevilla vanalinna restoranis üllatusmoment käes. Kõik muidugi olid oma lapsed koju, aga mittte meie!!! (Kuhu meil neid jätta...)

Maru jagas restoranis valjuhäälselt korraldusi, ise laua alla pugedes: “Olge kõik tasa!” Lukse jaoks oli see kõik veidi hirmutav, niiet ta tõmbas minu sülle kerra ning oli ühe koha peal ilmselt oma elu kõige pikema hetke. Levi oli Oliveri kõhukotis ja ootas ammu kannatlikult oma uneaega pimedas voodis. Aga meie ootasime Mariani, kelle jaoks oli üllatus muidugi tõeliselt suur.

Mina sain igatahes oma momendi kätte ja oleks ju tore olnud süüa, juua ja lobiseda, siis veel parem oli viia oma kari tagasi veidrasse sisehoovi-akendega hotellituppa, tõmmata kardinad ette ja magada! Oliver sai jälle ööelu kogeda. Ta tutvus mingi Jamaica juurtega Hectoriga ja rääkis temaga AI-st. Koju vaarus enne nelja, nagu teised Mariani külalised.

Aga mina olin juba kell 8 Lukase ja Leviga vanalinnas hulkumas. Kuna väga soe päev oli tulemas, kartsin, et pean lastega pool päeva selles primedas hotellitoas end kuumarabanduse eest peitma. Aga see mure oli täiesti asjata, sest vanalinna kitsad tänavad ja tihedad majad pakkusid hoopis varju. Kuigi jah, nädala jagu teel olnuna, olime tegelikult kõik kogu sellest melust veidi väsinud. Ja käisime ringi, pea kergelt õhupalli meenutavana 25+ kraadises soojuses. Oli taaskord nädalavahetus, nagu nädala eest Madridis. Massid olid liikvel.

Sevilla vanalinn tundub suur, sest ta ongi üks suuremaid Hispaanias. Ent ta on ka väga hästi ja terviklikuna säilinud. Sevilla sai sajandeid õitseda kaubanduslinnana, ehkki pole isegi mere ääres. Seal on küll jõesadam, tänu millele oli Sevilla Hispaania ja Ameerika kaubanduslinn ning värav “uude maailma”.

Mida suuremaks muutusid laevad, seda väheolulisemaks muutus Sevilla ning sadamaks sai hoopis mereäärne Cadiz. Taaskord ilusa vanalinna, aga järjekordselt koleda uuslinnaga Hispaania linn. Sevilla on nagu heleroosas või helekollases pitskleidis kaunitar ja ajalooline Cadiz nagu vana ja kortsus naine. 20. sajandi vanade linnade “mugavamaks” ja praktilisemaks ehitamine jäi tänu sellele vahetusele Sevillast eemale. Tekkisid uued keskused ja lahmakal vanalinnal "lasti olla". Sevilla vanalinnas jäi kõige paremal hetkel justkui elu seisma.

Küsisin kohe AI-lt, et ta paneks Euroopa vanalinnad pindalade järgi ritta. UNESCO kaitse all olevad ajaloolised keskused on numbrite poolest muidugi hiiglaslikud (kõige lahmakam Peterburi ja üle 39 km2, siis Bath, Bordeaux ja Rooma koos Vatikaniga näiteks 14,7 km2). Aga ajalooliste piiride kõrval on hea teada, mida näeb tegelikult silm (ehk ajaloolise keskuse säilimine) ja mida linnad ise täna oma vanalinnana nimetavad. Sellisel juhul sai AI näiteks sellise topi:

1. Firenze – Quartiere 1 (Centro Storico): ~11,3 km².

2. Bratislava – Staré Mesto (Old Town): 9,590 km².

3. Praha – Praha 1: 5,53 km².

4. Porto – União das Freguesias “Centro Histórico do Porto”: 5,43 km².

5. Madrid – Centro: 5,23 km².

6. Ljubljana – Center District: ~5,0 km².

7. Barcelona – Ciutat Vella: 4,37 km².

8. Sevilla – Casco Antiguo: ~4,23 km².

Need on linnade enda halduspiirid/nimetused (mitte UNESCO pindalad) nö. vanalinnade kohta. Peterburis väidetavalt sellist ametlikku ühtse nimega vanalinna pole, on 17km2 Tsentralny rajoon, aga sinna ei kuulu üldse nt Talvepalee. Samuti on Peterburi pigem 18.-19. sajandi planeeritud linn, mitte keskaegne süda.

Me olime Sevilla vanalinnas mitu päeva ning ei saanud selle aja jooksul veel kaugeltki sotti neist tänavaterägastikest ja kogu ilust. Siis tuli aeg koju tagasi minna. Kodu… see tunne on siin Hispaanias täitsa kohal. Seda enam, et meie juurde tuli veelgi enam “kodu”, kui tagasi jõudes kolisid sisse sõbrad-hiidlased hallist Eestist.

Väga soojas varahommikupimeduses algas sõit Sevilla rongijaama. Hilisel hommikul olime juba Madridis, kus oli vaid 14 kraadi! Ning pärastlõunal koputasime jälle Alicante autorendi ukse taga.

Järgmisena tahan minna väga Põhja-Hispaaniasse, Baskimaale. Aga ka kodukant koos Valenciaga ootab avastamist.