Elu Valencia talves

Oleme omadega jõudnud Hispaania kolmandasse linna Valenciasse. Lapsed käivad koolis selles väga vanas Euroopa linnas, mille keskelt jookseb läbi fenomenaalne Turia park. Turia - see on linnale ühtaegu nii õnnistus, kui ka katastroofe kaasa toonud õnnetus.

Turia vana jõesäng keset kõige meeletumat kesklinnamelu kummalgi pool.

Veel tänagi lugesin kohalikust lehest uudist, kuidas 74-aastane vanahärra kuulutati DANA katastroofi 230. ohvriks. Nii nimetatakse siin eelmise aasta üleujutusi, kus väga lühikese aja jooksul sadas alla meeletu kogus vett. Jõed tulid üle kallaste ning ujutasid madalamad piirkonnad üle. Looduskatastroofi tagajärgedega tegeletakse tänaseni. Nii tõestasid ka tolle vanahärra lähedased kohtus, et aasta tagasi kogu öö oma kodus läbimärjana veevangis olnud mees suri nädalapäevad hiljem haiglas just selle loodusõnnetuse tõttu. Ja ta loetigi aasta hiljem katastroofi 230 ohvriks. Ent seegi arv pole ilmselt lõplik.

Väga raske on kujutada ette, kuidas vihmasaju tõttu võib hukkuda nii palju inimesi. Aga siin linnas on inimsugu seda kõike näinud aastasadu.

Kui me oktoobris, täpselt aasta hiljem 2024. aasta DANAst, Hispaaniasse jõudsime, koges siinne rannik taaskord vihmast tingitud üleujutusi. Need olid muidugi leebed, kuid nägime, kui kiiresti teed võivad laevatatavaks muutuda ja kui väike ohutunne käib sellega kaasas, sest noh… see on vihm ju! Tegelikult sajab taevast alla justkui meri. Ja ka kaugemal mägede kohal alla tulev vesi tahab läbi tihedalt asustatud ranniku ikkagi merre jõuda.

Aga Valencia inimesed on sadu aastaid teadnud, et gota fria võib põhjustada surmavat sadu. Park, kus meie lapsed täna koolis käivad, on varem korduvalt suurvee alla jäänud. Nagu ka pikk ja roheline Turia park, mis ulatub ühest linna otsast teise.

Turia park asub vanas jõesängis ning teeb selle linna väga eriliseks. Ciutat vella on olemas paljudes Hispaania linnades (kuigi Valencias on see kindlasti väga kaunis ja üks vanemaid), aga selline park, kus saab pikkade vahemaade läbimiseks põgeneda autode kärast paar astet maa põue poole rohelusse… See tõmbab ikka linna täiesti teistmoodi käima. Kui palju tervisesportlasi, jalgrattureid, päevapüüdjaid… Keset Turia parki asub mh. hiiglaslik Gulliver, kelle otsas saavad lapsed ronida. Meie Airbnb-s on üheks “mööbliesemeks” kolm jalgratast.

Turia on Valencia kesklinnas rohetav jõesäng põhjusega. Kuna see jõgi on Valenciat juba senikaua üle ujutanud, kuni on eksisteerinud kroonikud, siis otsustati 20. sajandil linn päästa nii, et jõgi siit “välja viia”. 1957. aasta gota fria tõi samuti kaasa tohutu vihma, mis ujutas Valencia linna üle kogu ajaloolise Turia jõesängi ulatuses. Hukkunute arv oli ametlikult alla saja, aga võib ulatuda mitmesaja inimeseni. Seejärel tehtigi suur otsus viia Turia jõgi suurde betoonist kanalisse linnast lõunas. See valmis 70ndatel. Ja ajaloolisest Turia jõesängist jäi alles valus mälestus, kus nüüd saab tervisesporti teha ja Gulliveri otsas ronida.

Turia jõele ehitatud uus betoonist säng.

Tänu sellele manöövrile jäi Valencia linn keset mullust vihmasadu ise suhteliselt kuivaks. Turia ei tulnud oma betoonsängist seekord enam kuhugi. Aga nüüd tulid teised jõed madalamates piirkondades, Valencia eeslinnades. Näiteks Rambla del Poyo. Ja järgnes katastroof, milles hukkus ka toosama 74-aastane vanahärra.

Saan aru, et omavalitsus nuputab, kuidas valglal edaspidi elanikke paremini kaitsta. Ja käib ohvrite lähedastega jätkuvalt kohut. Võib-olla tuleb järgmiseks “linnast välja viia” el Poyo? Tegelikult räägitakse kanalite, truupide ja sildade korrastamisest ning viisidest, kuidas juhtida Poyo vesi Turia kanalisse. Vaja on paremaid hoiatussüsteeme ning rohkem rohevööndeid, kuhu suurvesi saaks valguda.

Valencia on aegade algusest peale rajatud julgesse kohta. Ning kulus sadu aastaid, kuni leiti lahendus sellele, et Turia linna aegajalt surmavalt ei uputaks. Jõel oli muidugi oma võlu (puhas vesi, kaubandustee, kaitse, viljakas ala), mistõttu on inimene ikka tahtnud jõe kõrval elada. Roomlased rajasid Valencia esialgu veidi kõrgemasse punkti, mis on taganud ka selle, et ciutat vella on üle 2000 aasta omal kohal seisnud. Hävitavat ohtu on sellele kujutanud pigem vallutajad, kuigi ka keskajal on jõgi murdunud maha sildu ja sundinud nunnasid kloostrist põgenema. Aga iga põlvkond on linna edasi laiendanud, üha madalamale.

Turia pole aga rahulik jõgi, vaid lühikese ja järsu valgalaga. Selle veetase võib kõikuda täiesti kuivast kuni kontrollimatu veevooluni. Kuival ajal on ta madal ja mudane veenire (barranco). Vihmasel ajal pahiseb sinna mägedest mere suunas vett jõuga, mis rebib kaasa slidu. Sellised on ka mitmed teised Valencia piirkonna barrancod. Nii on see kant pidevalt võidelnud suurte üleujutustega ning rahvasuus on pikalt suureks vaenlaseks olnudki Turia, ehkki tegelikult on, nagu ikka, inimene ise loodusseadused argitoimetuste kõrval lihtsalt ära unustanud.

Minu jaoks ongi see reisimise võlu - saada aru piirkonna ajaloost ja eripäradest, muredest. See aitab mõista ning tekitab taaskord tunde, et meie, inimesed, oleme siin maakera peal ühtses süsteemis. Me ei saa rahvusriikide piiridega ära lõigata endast muuhulgas loodust. See maksab meile kätte.

Soovitan Valenciasse reisida! Ja see on järjekordne linn, kus võiks lausa elada (aga mitte barranco kõrval).

Peagi kirjutan kooliseiklustest, sest kõik siin tiirleb praegu selle ümber!