Tassisin täna kolme tohutut prügikotti kolmandalt korruselt alla, muskel paari päevaga kokku aetud prügi all pinges. Mõtlesin, issver, kus on ikka inimesel trääna vaja, et olla enamvähem rahuldatud (mitte ajada segi õnnelikkusega). Ma ei tundnud end kuigi halvasti, kuid mõtlesin veel, et pea aasta tagasi sain tunda enda nahal seda, kuidas elul võib olla lõpp. Minu elul. Ja nüüd on keerulises seisus haiglas minu väga lähedane inimene. Need rasked, kuid üürikesed hetked on sellised, kus sa mõistad, mis on siis olnud sinu õnne valem. Mis on sulle oluline. Ja kui väheoluline on kõik see, mis nagunii varem või hiljem neisse mustadesse prügikottidesse aetakse. Kuidas on siis nii, et me seda mõttetut kraami nii suurtes kogustes toodame? Ja need kotid muutuvad aina suuremaks!
Minu 3-kuuse poja vajadused on lihtsad. Ta tahab süüa ja lähedust. Teda teeb õnnelikuks, kui mina argitoimetuse kõrvalt võtan aega ja naeratan talle, räägin temaga juttu. Siis hakkab ta õnnest kilkama. Ja 2-aastane, kelle tuba on paksult mängukraami täis, on kõige õnnelikum siis, kui mina selle kraamiga mängin. Kui lapsi vaadata, siis tundub, et neil on õnneks vaja üsna vähe. Emme ja issi lähedust lisaks füüsilistele vajadusetele. Mis hetkel siis toimub see muutus, kus äkki on justkui nii palju vaja ja nii palju puudu?
Kui ma mõtlen neile asjadele, mis mind ümbritsevad, siis jah, mõni neist omab praktilist väärtust. Ent enamik neist ikkagi kompenseerib mingid puudujääki. Puudujääki, mida asjad ei saa asendada. Küll aga saavadki kompenseerida. Lastega kodus olles on kõik justkui mustvalgem ja see kompenseerimismehhanism tuleb eriti hästi esile. Näiteks on nii, et kui tuju kehva, muutub see kohe paremaks, kui lapsele midagi toredat selga panna. Kõlab kohutavalt. Või siis, kui endale midagi internetist tellida. Need on kõige lihtsamad näited kompensatsioonist. Aga tegelikult toimub kompenseerimine igapäevaselt pea igal sammul. Süüa pole, ehkki külmkapis on erinevat kraami küll. Mis see siis on? Miks see “kõhtu ei toida”? Pole nii maitsev, tahaks midagi muud… Magus on ülim näide kompensatsioonivajadusest, ent tegelikult kompenseerime erinevaid toite ja maitseelamusi vajades pea igal sammul mingit tühimikku kuskil.
Või võtame näiteks tulise vaidluse elukaaslase või kellega iganes… Miks me nii väga soovime, et meid kuulda võetakse? Et meie “point kohale jõuaks”? Miks on hea olla, kui keegi on tänu meile enda meelt muutnud? Miks meil ei või lihtsalt olla oma arvamus, miks meeldib meile, kui kõik sellest arvamusest teadlikud on ning seda ka mingil moel heaks kiidavad? Meid imetlevad…
Kui ma mõtlen iseendale, siis tundub, et kompenseerin midagi pea igal sammul. Hommikukohviga, riietusega, välimusele mõeldes, süües, suheldes… Kõige kõhedam on tunnistada, et ka oma lastega tegeledes.
Kuigi nemad midagi peale minu läheduse suurt ei vaja, siis mina ise vajan küll juba palju rohkem. Ma ei oska nii vähesega leppida selles hetkes. (Kuigi jah, surivoodil saan ma ilmselt aru, et kuskil oli mingi error. Ja ma tegelesin nii palju kompenseerimisega, et olin unustanud, mis mind tegelikult õnnelikuks teeb.) Ma muudkui tegelen lastega ja olen mõtetes kuskil mujal. Vahepeal olen isegi sisemuses pahane, et ma millegi muuga ei jõuagi tegeleda peale laste. Ja kui see vaba hetk tekib, mis seda siis sisustab… Ikka kompensatsioon. Seda on pea kõiges, mida ma teen. Seda on kõige lihtsamas telefonis rullimises aga isegi selles, mida ma endale suhu panen, kuidas ja kellega suhtlen. Kompensatoorne.
Ent nüüd tuleb kogu selle tendentsi kõige kurvem osa. Ma hakkan maast madalast õpetama ka oma lapsi kompenseerima. Toon neile aina uusi asju, et mul endal oleks võimalik nende kõrvalt muude asjadega (ehk kompenseerimisega) tegeleda… Pakun neile midagi “head” süüa. Premeerin magustoiduga. Õpetan neid, kuidas ebamugavustunnet on võimalik ümbritsevate asjadega kompenseerida. Riietan neid lahedalt, millest õnneks on neil veel pikka aega täiesti suva. Ühel hetkel muutub see aga neile oluliseks. Siis hakkavad nemad minu kombel enda tühimikke täitma riietusega, sest see on sotsiaalselt oluline. Ja nende kari hindab ju seda. Kari, kuhu kuulumine on evolutsiooniliselt ellujäämiseks vajalik.
Nii pärandamegi oma materiaalsuse ja kompensatsioonioskused lastele edasi. Me pärandame neile edasi oma kannatused. Sest kui me aina kompenseerime, on ju meil midagi puudu. Me pärandame oma puudujäägi neile ilma, et me ise teaksime, mis meil puudu on.
Ega mina ka ei tea, aga ma üritan välja selgitada, mida ma siis kompenseerin. Ma olen mõnele asjale jälile saanud ka. Näiteks lähedusvajadus on selgelt see, mis kompensatsiooni kipub vajama, et rahuldatud saada. Paradoks on selles, et läheduse pakkujaid võib isegi ümber olla, kuid mul endal puudub arusaam, mida ma vajan. Midagi on justkui kehvasti, midagi puudu, aga mis, jääb selgitamata. Algab kompenseerimine. See on palju lihtsam tee. Ja aeg ning tähelepanu kulub sellele, mida ma väga ei vajagi. Neile asjadele, mis sinna prügikotti maanduvad. Mingisugusele butafooriale ja selle organiseerimisele. Kraamimisele ja korraldamisele. Ei ole aega lähedust tunda, ehkki see on nina ees ootamas. Ja teinekord ei ole aega läheduseks sellel, kellelt ma seda ootan. Kui oled noorem, siis ei ole aega selleks sinu vanematel, hilisemas elus tunned, et midagi on puudu enda suhtes. Aaa, mis see on? See on lähedus, milleks teil kummalgi aega napib. Ja millest te väga hästi aru ei saa, sest asju, tegevusi, kust seda puudujääki võib ka otsida, on enda ümber nii tohutult palju tekkinud. Võta kinni, millest see halb tunne seekord täpselt tuleb.
Selge on see, et laste puhul õpetan ma neid kompenseerima igasuguseid negatiivseid tundeid. Mulle ei meeldi nuttev laps, ma ei ole seetõttu mingi erand. Ja nuttu proovin ma vaigistada mingi uue tegevuse, iseenda kohese tähelepanu või kõige halvimal juhul ka toidu või multikaga. Kõik relvad on niisiis käigus. Ent nutt on ju lapse loomulik väljendus. Laps, kes teistmoodi end väljendada ei oska, vajab ventileerimist. Ma õpetan talle aga oma emotsioone lämmatama. Õpetan tegelikult, et ei tohi tunda õnnetuna. Peab rõõmu otsima. Igal võimalikul hetkel. Samal ajal, kui ma ühe, võib olla minu jaoks negatiivsema tunde temas vaigistan, lämmatan ma oskust tunda täiel rinnal ka neid n-ö positiivseid tundeid. Tundeid ei saa valikuliselt vaigistada. Sul kas on oskus omale tundeid lubada, neid teadvustada ja neid endast läbi lasta, või ei ole. Mul on tunne, et suurel hulgal meist ei ole. Me teeme midagi poolikult. Ja meil on seetõttu tundepaisud. Tundelukud. Miks me siis ei julge täiel rinnal rõõmustada?
Need lukud võivad vabalt olla salapäraste autoimmuunhaiguste põhjustajaks. Kuskile need välja elamata tunded ju kinni jäävad ja kuskilt tahavad välja saada.
Kõik need tunnetelukud, vastamata vajadused, sotsiaalselt mitteaktsepteeritud tunded, maast madalast õpitud kompensatsioon paneb aluse igasugustele muudele probleemidele, millega me terve elu tegeleme. Mida me püüame lahendada peaasjalikult sellega, et kompenseerime veelgi enam. Näiteks oskamatust välja öelda oma soove ja vajadusi.
Ma tahaks osata paremini, ma vähemalt proovin.
Soovitan vaadata filmi “The Gods Must Be Crazy”, mille algusminutid kirjeldavad päris löövalt ja lihtsalt seda probleemi, mis mina siia suures agooniavõtmes ridadesse kirja panin. Seal on lõik mis ütleb umbes nii: mida keerulisema maailma inimene enda ümber lõi, seda rohkem ta seda vajas, seda rohkem ta oli sellest sõltuvuses.
Kogu selle butafooria kõrval tasub endalt küsida, mis on minu baasvajadused.
Et ma kunagi ei unustaks seda igatsust ja valu!
