• Tiina Kaukvere

Ebaviisakad emotsioonid

Emotsioonid on täiskasvanute jaoks nagu kutsumata külalised, kes end ikka sisse pressivad. Nagu Okasroosikese muinasjutust see 13. tark, keda keegi ei oodanud ning kes toreda peo pekki keeras. Veider siis, et need samad täiskasvanud, kes häbenevad, kui neil endal pisar silma tuleb, peavad hakkama lastele õpetama, et kõik tunded on tegelikult okeid... Ei ole ju!



Ega lapsed rumalad pole, nad saavad aru küll, mis tegelikult on okei ja mis mitte. Täiesti selge on see, et suured tunded pole täiskasvanutele okei, isegi kui nad püüavad oma järeltulijatele muud väita. Emotsionaalsusele ei vaadata pigem hästi, nii tunnen ma.


Mõnda aega tagasi osalesin Tanel Jäppineni kursusel "Teadlik teejuht lapse tunnete maailmas", mis mulle väga meeldis. See julgustas vanemaid oma lapse kõrval olema ning aitama teda suure tunde sees. Selgitati, mis toimub lapse ajus, kuidas see areneb. Tunde eest ei pea ära jooksma, ei pea pakkuma kiiresti mõnda uut tegevust tähelepanu juhtimiseks. N-ö läbielamine võtab küll omajagu rohkem aega kui tähelepanu tundest mööda juhtimine, kuid Jäppineni seletus selle vajalikkusest kõlas väga loogiliselt. Nii õpib laps ennast mõistma ja oma tundega toime tulema, mitte seda eirama, alla suruma, kompenseerima. Mina saan talle selle vältel näidata, et olen ikkagi olemas, isegi kui tunne on raske, meeleolu rusuv. Ma olen ikka siin, olen avatud ja armastan teda. Kõlab nii häsit!



Veel õppisin ma, et paha tuju ja nutmine on ka okei. Lapsel võib olla paha tuju ja mina ei pea seda kukerpallitades või muud moodi võimeldes ilmtingimata ära võtma. Minu ülesanne vanemana ei ole tagada, et mu laps kunagi ei nutaks, oleks alati rõõmus. Ta ei ole robot. Laps peab saama oma tundeid välja elada. Ja nutmine võib olla väljundiks. Probleem on siis, kui sellest saab löömine või loopimine. Aga seni, kuni ta oma paha tujuga kellegile teisele liiga ei tee, siis olgu pealegi. Mina olen ikka olemas.


Seda kõike teades on ikkagi lapse paha tuju või nutuhooga raske leppida. See kohe segab ja häirib. Tahaks lahendust pakkuda või öelda, et mis sa ikka virised. Mõnikord tahaks selle tunde eest ära joosta, selle kuskile teise tuppa sulgeda. Aga see teeks niigi endaga hädas olevale väiksele puntrale veel rohkem haiget.



Miks see ikkagi nii väga häirib, kui ma tean, kuidas lapse aju areneb ja isegi saan aru, miks ta nutab. Et tal ei ole hingematvat füüsilist valu, vaid talle lihtsalt ei meeldi ootamatud muutused, tohututesse talveriietesse toppimine on stressirohke või trepist minek maailma suurim väljakutse. Kuidas ma tema nutule sellest hoolimata reageerin? Olen tähele pannud, et enamasti see kas ärritab või vähemalt häirib mind. Ja kuigi ma üritan rahulikuks jääda ja seda varjata, siis päris tihti see ei õnnestu. Ja minu ärritumine ärritab veel rohkem juba ärritunud last.


Ent tegelikult ka loogiline. Arvestades, kui hästi olen ma iseenda emotsioone õppinud alla suruma, siis kuidas saangi rahulikuks jääda, kui keegi minu läheduses lohutamatult nutta tahab. Ma hakkan igasugu asju välja mõtlema, et seda nuttu vaigistada. Põlvkond, kes on mind kasvatanud, on ise pidanud veelgi rohkem oma emotsioone alla suruma. Keskkonnas, kus neid omakorda kasvatati, polnud lihtsalt emotsioonidele nii palju ruumi. Paiguti oli vaja lihtsalt ellu jääda. Nii me alles kompame kõik koos seda tunnete tervislikku väljaelamise oskust. Ja lapsed, kellel filter veel puudub, on parimad õpetajad.



Lastega koos õpin ka mina, et kõik tunded ongi päriselt okeid. Iga kord kui keegi riideid selga pannes nutab või trepist üles tulemisest keeldub, palun ma iseendal rahulikuks jääda. Sest halba tunnet võib ta endast läbi lasta ning väikelapsel puudub muu oskus, kui seda väga häälekalt väljendada. Mul aga puudub vahel üleüldse oskus seda väljendada. Nii matan ma selle tunde enda sisse kuni see ükskord mürinaga veerema hakkab. Ma ütlen endale rahu, kui väikelaps mulle järjest 10x teatab, et tal on mingit asja vaja kohe ja praegu, sest ta ei oska teisiti veel oma vajadust väljendada. Mina aga ei oska liiga tihti üldse öelda, et ma midagi vajan. Ma topin selle vajaduse kuskile sügavusse ning loodan, et see on ilmne ütlematagi. Kui pole, siis ma solvun teiste peale, sest nad ei märganud.



Lapsed muudavad elu ehedaks. Nenda koolita võibki endale luua mingi täiuslikkuse fassaadi, selles istuda ja mõelda, et see ongi elu. Ning siis olla häiritud reaalsusest, mis seda fassaadi aeg-ajalt mõrandama kipub. Tegelikult on see elu üks asjade liigutamine ühest kohast teise. Täiuslik ja elutu.

144 views0 comments

Recent Posts

See All