• Tiina Kaukvere

Beebibuum!

Ma olen nii rõõmus, et nii paljud minu kallid sõbrad on lõpuks jõudnud oma elus astuda selle sammu, et on just saanud või saamas emaks. Pea kõik minu kõige lähedasemad on ootel või tutika väikse inimesega kodus.

Mõned kallud! Ja tänaseks kohe-kohe ka kõik emmed!

Algab täiesti pöörane teekond inimese arengus. Minu jaoks tohutu hüpe, sest õppetunde on nii palju. Jõuaks vaid kõike protsessida, siis võiks olla see isegi väga nauditav. Aga tempo on tohutu. Kiirem kui uudistetoimetuse argipäev. Armastus oma lapse vastu on selline, millist pole veel kogenud. Ja samas olen ma ikkagi inimene. Kui ma olen väsinud, siis pahur. Kui mu ootused on vastuseta jäänud, siis ka pahur. Kui ma ei saa oma põhivajadusi rahuldada, siis olen taas pahur :D. Pidev nutmine on ka väsitav. Jne jne… Ometigi tahan ma oma laste jaoks olla iga päev kõige paremas vormis. Või vähemalt heaski…

Olen neile juba näidanud, et ma pole täiuslik. Nad teavad, et kui ma olen väsinud, siis ma olen pahur. Ja, et ma ei oska alati oma emotsioone kontrollida, kuigi ma sageli palun neil seda teha (või noh, väiksemalt ei palu ma veel midagi). Igatahes on lohutav, et ka mina olen neile enesearengupunkt. Ma pole täiuslik ja teen vigu, aga nemad saavad minu vigadest õppida. Ühest küljest kurb öelda et kunagi nad ehk vaatavad mind ja mõtlevad, et “mina küll mingit asja nii ei taha teha nagu minu ema”. Teisest küljest jällegi hea ju, et mu “eeskuju” midagi nii selgeks võib teha inimesele, kes muidu armsasti kõrvuti väikse rahulolematusega tavatseb elada ühiskonna poolt loodud mustrites. Kui palju müüte on meil veel murda! Kui palju jaburusi me igapäevaselt teeme, sest nii on koguaeg tehtud. Tõeline ebamugavustsoon on alles see, mis müüdi murdmiseni viib. Kui on piisavalt ebamugav. Muidu võib ikka edasi tiksutada. Aga oma vanemaid me vaatame kriitiliselt. Sageli ei taha nendega päris kõiges samastuda. Võib-olla ei taha üldse nende moodi elada. Sellepärast ongi nemad meie, noorma põlvkonna äratajad. Me samastame end nendega ning asjad, mis meile neis ei meeldi, tekitavad meis rahulolematust. See viib muutuseni…



Mu kallis Kaia ja beebi Maru.
Ja nüüd ootab Kaia oma beebit!

Mul on veel üks teooria. Mul on tunne, et naisel on keerulisem olla ema tüdrukule (teisele naisele) ning mehel jällegi isa pojale. Mis see tähendab? See tähendab seda, et tütrele ema olemine on suurem väljakutse kui pojale. Ma olen selle mõtteni jõudnud vaadates ennast ja oma vanemaid. Ma olen alati olnud ema suhtes kriitilisem. Ma vaatan teda ka kui naist. Mulle on olnud olulisem, kuidas ta näiteks välja näeb. Ma ehk samastan end rohkem temaga? Hetkel pistan ma rinda ise naiselikkuse temaatikaga. Mul on tunne, et ma kuidagi häbenen mingit naise varju endas. Võib olla on see isegi seksuaalsus. Mingi vasturääkivus on minus, millega ma huviga tegelen. Sellepärast tunnen kergendust, et mul on pojad, kellele ma ei saa oma naiselikkusega seotud lukku alla pärandada. Aga, kes teab muidugi…


Samas on see “päritud” tundelukk seesama arengupunkt, millest enne rääkisin. See, millega lõpuks noorem põlvkond tegelema hakkab, kui see teda piisavalt häirib.


Inni ootus. Väikse Ralphiga on nad tänaseks kohtunud!

Muide, ma olen millegipärast kindel, et kunagi olen ma ikkagi ema ka tütrele.

Vot sellised mõtted valdasid mind täna…



171 views0 comments

Recent Posts

See All