Maaliline talv! Just sellised talved tuletavad meelde nelja aastaaja võlu. Selles kliimas elamine võib nõuda suuremat väljakutset, kuid vahelduvus ja muutuv loodus tasub kuhjaga, kui seda märgata.
Mina sain lumise talve võlu nautida iroonilisel kombel autoroolis, kui pidin ühe sõidu Tallinna üle pika aja ette võtma (ja ma päris tõsiselt nautisin seda muude tegemiste juures ka!). Kui linnas ma sõidan pea igapäevaselt, siis asulavälisel teel olen peale õnnetust sõitnud vaid kolmel korral. Ma pelgan veidi suuri kiiruseid ja 90 tundubki minu jaoks suur. Seda enam oli väljakutse sõita lumisel teel ja kerge pinnatuisuga. Tagasi koju aga lausa pimedas, tuisus ja lumesajus. Noh selline klassika, kus mugavam on sõita lähituledega ning kui keegi mööda sõidab, siis matab ta su lumepilve.
Ma olin krampis ja sõitsin aeglaselt, aga ma ei tundnud midagi erilisemat kui enne õnnetust. Siis olin samades oludes sama krampis. Ma ei pelga kuigi palju autorooli juba sellepärast, et eluohtlik õnnetus juhtus minuga üliheal teel, ilusal kevadõhtul ning minust täiesti sõltumatult. Mida siis ikka nii väga karta? Kõike? Sest tegelikult võib ju selgest taevast ka tellis pähe kukkuda. Kui üldse midagi, õpetas see õnnetus mulle mitte liialt kartma, kui tegutsed oma parema äranägemise kohaselt ja arvestad teistega. Sest kui siis midagi juhtub, ongi see nagu pähe kukkuv tellis, mis ei sõltu üldse sinust.
Siis kui oled kolmandat korda maanteel roolis ja auto ütleb "loss of pressure detected". Jääb üle auto seisma jätta... ja kõige muu kõrvalt loodust imetleda!
Ent üks mõte tuli õnnetusest ajendatuna siiski talvisel autoteel pähe. Minu arust eksisteerib valdaval enamikul selline asi nagu on roolihäbi. See on selline teistele mõtlemine liikluses. Ja see ei ole selline positiivne teistele mõtlemine, et lased kellegi vahele või annad teed. Pigem on see hirm, et mida sinust arvatakse. Vastupidi, see võib teha lausa kurjaks, sest tunne on, kuidas kõik sinu ümber sind ülikriitilise pilguga hindavad. (Olen isegi tabanud end roolis pobisemast a la “liigume, liigume”, kui kellelgi sekund kauem läheb. Milleks? Suht suva ju tegelikult, kui sekund hiljem minema saab, nii kiire ikka pole.) Näiteks kui eksid sõidurajaga, siis tunned justkui häbi, et eksisid ja pead manööverdama. Ja kui liiklusvoog on lubatust kiirem, kulged ka vastu tahtmist ning suures ebamugavuses kaasa, sest loll tunne on teistele jalgu jääda.
Neis teeoludes ja pimedas sõitsin ma aeglaselt ning mõtlesin küll ka sellele, et kas ma kooserdan kellelgi ees. Ja kui ma kiirust lisasin, siis eelkõige sellepärast, et mitte jalgu jääda. Liikluses on ohutuse tarbeks vaja sujuvust ja ühises tempos kulgemist, kuid end teiste arvamuse pärast ebamugavasse olukorda panna tundub tobe. Eriti loll oleks, kui viimane mõte enne liiklusõnnetust oleks, et mis keegi teine sinust arvab. Mis tähtsust sel siis üldse enam oleks.
Ent see meeldida tahtmise soov on evolutsiooniliselt vajalik ning eks ole ta ka vajalik reegleid täis liikluse toimimiseks sujuvalt. Kui suur mõju on karjal ikka indiviidile. Vahel ma mõtlen, et meie eesmärk ongi suuta karjas oma asju toimetaded mitte teistele jalgu jääda. Kuidas see kõlab? Minu arust nukralt, kui minu ideaaliks on hoopis, et kari võiks mind armastada ja aktsepteerida nii nagu ma olen, mitte nii nagu kari soovib, et ma oleks. Liiklus aga vist nii toimida ei saaks?
Mummud keset suurepärast talve
Comments