Argirõõmud ja Hispaania kinnisvara megabuum

Siin tuleb juttu remondist, kinnisvarast, kadunud postipakkidest… ehk kõigest, mis on maine ja argine. Ja paraku, üsna tühine. Ehk ükskõik, kus maailma otsas me ka poleks, siis tooni annab ikka täpselt see, mis toimub sisemaailmas.

Hiljuti käisid meil külas eestlased, kes tahaksid siia Hispaania rannikule päriselt kolida. Eestlastega oleme siin tutvunud ka golfikommuuni kaudu ning eestlased aitavad meil kodu renoveerida. Tõsi ta on, et paiguti on Hispaania rannik välismaalasi ikka väga täis. Prantslased, hollandlased, skandinaavlased, sakslased… venelased.

Kui Madridis tuli ette seda, et ka peatänava jäätisekohvikus ei räägitud sinuga inglise keelt, siis Costa Blanca rannikul saab inglise keelega üsna hästi hakkama. Vahel tundub, et eladki mingis brittide koloonias. Neid on siin kõikidest rahvustest kõige rohkem. Sama tundsin paiguti ka Algarves. Aga eks jama ilm ja kodukohast taskukohasemad hinnad on nad Hispaania rannikule ajanud. Can’t blame them. Nad ei jõua ära kiita, kui tore siin on. Paljud pole residendid, vaid käivad siin ammu soetatud ridaelamus, villas või korteris konte soojendamas. Nii juba aastakümneid!

Nende ridaelamud on laotud tihedalt üksteise kõrvale nagu mitmikud. Kamba peale on hoovis sinine bassein, kindla peale, nagu ühel aiaga eestlasel on hoovis batuut. Sellised arendused moodustavad linnu... või linnalaadseid rajatisi. “Kui meie siia 30 aastat tagasi tulime, siis oli põllul vaid üks majakompleks,” meeldib brittidele meenutada. Ja nüüd on sellest arendusest saanud vähemalt terve ametlik linnaosa, mis sageli kannab esimese arendaja nime. "Ohoo, põnev nimi. Kas Rooma-aegne või mauride mõjuga?" Ei, lihtsalt üks ärimees, kes 70ndandel esimesena siia kopa maasse lõi. Tänaseks on ta saanud terve omanimelise linna. Selline ajalugu räägib järeltulijatele nii mõndagi meie kohta.

Basseinidega ridaelamuid on põllud täis nii kaugele, kui silmad ulatuvad. Kuidas sellised linnad üleüldse oma tulubaasi koguvad, sest suur hulk elanikke pole ju residendidki? Kinnisvaramaksust jt mitteresidentidele mõeldud maksudest. Need ei ole kuigi suured (arvutatakse sissetulekute põhjal), aga inimesi on siin ju väga, väga palju.

Tegelikult on see ikka täiesti meeletu, mis siin toimub. Vahepeal sai lugeda Eesti meediast igasugu hoiatuslugusid Hispaania bürokraatia kohta, sest eestlastel on arusaadavalt Venemaa sõja tõttu tekkinud huvi omada kinnisvara ka mujal. Tegelikult on minu põhjus pigem isegi see, et Eesti kinnisvarahinnad on nii suured, et sama raha eest võid juba igasugu katsetusi teha ka mujal Euroopas. Ilma, et sinna lõpuni kolima peaks. "Müüsin korteri Ülenurmel maha, selle eest sai ridaelamu Hispaanias ja raha jäi veel ülegi," kirjutab ajaleht.

Ühel hetkel hakkab ilmselt see Hispaania bürokraatia välismaalastele pidureid tõmbama (britte kui kolmandate riikide kondanikke see juba ähvardab). Aga praegu on siin küll kõik välismaalaste jaoks nii ära lahendatud, et kinnisvara ostmiseks ei pea isegi oma urust välja tulema. Tehakse notaris volitus kinnisvarafirmale (või juristile), kes manageerib Hispaanias sinu eest ära absoluutselt kõik - pangakonto avamisest, Hispaania ID numbri taotlemisest kuni soetatud kinnisvara ülevõtmiseni.

Näiteks tegutseb siin Swedbankil oma kinnisvarabüroo nagu Fastighetsbyran. Uut logo pole ka viitsitud tegema hakata rääkimata sellest, et nimi peibutab vaid skandinaavlasi. Töötempo on neil meeltu. Ei jõua notaris ära käia. Ja siis saab tasu eest pakkuda mitteresidentitedel igasugu miniteenuseid nagu tuludeklaratsiooni koostamine. Rootslasi on siin tõesti väga palju. Ja see ei ole viimase aja trend. Rootslased on Hispaania ranniku avastanud juba aastakümneid tagasi nii, et avastajate põlvkond hakkab vaikselt kustuma.

See, milliseks on suur välismaalaste kinnisvarahuvi rannikulinnade arhitektuuri ja infrastruktuuri kujundanud, on märkimisväärne ja huvitav. Nagu ütlesin, siis kvartalite kaupa basseinidega ridaelamuid või villasid territooriumil, kus pole aru saada, millal üks küla algab ja teine lõpeb. Meie väikses linnas on lisaks kohalikule koolile ka briti ja norrakeelne kool.

Ega Hispaania suurlinnad ei ole ilmtingimata ilusad (väga kaunid on muidugi vanalinnad), aga pikka aega kujunenud asulas tekib ajaga mingi loomulikkus. Tehislinnades seda napib.

Seetõttu tuleb Hispaanias ette, et üks üsna ilmetu linn paneeltornidega on täis turiste Skandinaaviast, Prantsusmaalt, Suurbritanniast, Hollandist, Belgiast… Sagrada Familia torne ei imetle ka selline punt nagu eilse välimusega ja lausa koledaid tornmaju Torreviejas. Ja siis saab Eesti minimaailmast pärit inimene alles aimduse ühe kinnisvarabuumi mastaapsusest - see huvi on ehitanud linnu ja asumeid aastakümneid.

Võtame näiteks Costa Blancal asuva linna nimega Benidorm. Seda on juba kaugelt kiirteelt sõites korraga hirmutav ja huvitav vaadata. Tohutud päevi näinud pilvelõhkujad, mida pole kuigi palju isegi piirkonna keskuses Alicante linnas. Mis siin toimub?

Kui ma jaanuaris esimest korda Costa Blancal käisin, siis sõitsime sõpradele Deniasse külla. Alicantest on sinna mööda kiirteed ehk tunnikene sõita. Kõigil olid kõhud veidi tühjad ja ma ütlesin, et sõidame siit tihedast Alicantest välja, küll teepeal midagi rahulikku külastame. Näe, näiteks on siin mingi Benidorm, pakkusin. Võib-olla mingi väiksem ajalooline kaluriküla või midagi?  Kaluritest polnud mingit jälge, külast veelvähem. Benidorm on koloss. Tagantjärele saan aru, et nad on selle üle siinkandis isegi uhked. Kasutatakse sõnu nagu “ikooniline” jne. See ikooniline Benidorm oli vist minu esimene suurem mõistmine sellest, milline on välismaalaste kinnisvarahuvi Hispaania vastu olnud ja mida siin teinud.

Aga Denias naersid peretuttavad, et kuidasmoodi ma Benidormist mitte midagi kuulnud pole. Nende perepoeg läks Suurbritanniasse kooli ja kui seal kuuldi, et ta on pärit Benidormi naabrusest, olid britid imestuses. Vauuu, sa elad seal! Benidorm on brittidele nagu Ibiza - koht, kus käiakse pidutsemas, rannas vedelemas, puhkamas. Legendaarne koht! Sellest sloppy life’st on isegi teleseriaal vändatud.

Kui püsielanikke on Benidormis vähem kui Tartus, siis turiste saalib miljoneid. Britid tõesti armastavad seda kohta. Tehislinna, mis on nende enda maitse järgi ja neile ehitatud ja millest paljudes teistes riikides üldse mitte midagi ei teata. Selle linna ehitus sai kindla suuna 50ndatel, 60ndatel, et rajataksegi turistidele mõeldud kuurortlinn. Majad on seal tornid seetõttu, et võimalikult palju inimesi mereäärde üksteise otsa mahutada. Siis pole laialivalguvat hajaasustust. Nüüd on seal elanike kohta üks suuremaid kõrghoonete arve maailmas. Britid hakkasid samal ajal sinna päikesepuhkuseid korraldama nii, et lubada said seda ka need, kes polnud väga jõukad. Nüüd ongi seal terve inglaste ökosüsteem pubide, English breakfasti ja keelega. Kaugelt tundub ikkagi üsna jube koht, vabandust. Võib-olla kunagi, kui mul on liiga palju aega, vaatan sisse ka.

Teine sarnane, kuid tagasihoidlikum linn Costa Blancal on Torrevieja, mille turistide arv paneb pehmelt öeldes kulmu kergitama. Kõikidest kohtadest, miks just see? Asustus on ajalooliselt seal pigem hõre olnud, ent nüüd sõidetakse kohale Rootsist ja Norrast, Prantsusmaalt ja Šveitsist. Miks? 20. sajandini oli see pigem soolakaevanduste ja sadamalinn. Siis tuli turismibuum. Lääne-Euroopa pensionärid ja sooja igatsejad meelitas sinna päike. See on üks päikselisemaid kante kogu Hispaanias.

Suurem buum Costa Blancal läks lahti 1960-1970, kui kohalikud hispaanlased ja teised eurooplased hakkasid sellesse päikselisse kanti ostma teisi kodusid. Sellest kasvas välja elamuturism, kus terved piirkonnad on puhkusekülad välismaalastele. Aga mastaabid on nii suured (Torreviejas elab alaliselt üle 100 000 inímese), et need piirkonnad ei sure enam aasta jooksul välja. Torreviejas on varsti vist juba pool elanikkonnast välismaalased, britid, skandinaavlased. Golf, päike, rannad, hea hinnaga kinnisvara ja üleüldse hinnad võrreldes kalli Lääne-Euroopaga, meelitavad.

Päikest on Hispaania rannikul tõesti palju. Ja päikseloojangud eriti maalilised. Nii palju, nagu olen kuulnud, siis Costa Blanca nimigi on turismibuumi kingitus, kui britid tundsid huvi Valencia ümbruse vastu ning turismifirmad tahtsid neid sinna kutsuva nimega meelitada. Franco diktatuur leidis, et turism on kiire viis tuua riiki välisvaluutat ning väikestesse sadamalinnadesse (nagu Benidorm) said püsti pilvelõhkujad. Nüüd ongi rannik kant, kuś hotellipuhkajate asemel võimutsevad puhkajad, kellel on siin teine kodu. Costa Blanca on välisinvestorite ja -residentide rannik. Profiil nihkub briti pensionäridelt kaugtöö tegijate ja pika puhkuse armastajate suunas.

60 aastat hiljem katsetame ka meie ühes ranniku väikelinnas elu. See on mitte väga läbi mõeldud eksperiment. Ma elaksin ikka püsivalt pigem mõnes vanas kohalikus linnas, kui uues rahvusvahelises tehislinnakeses. Aga Hispaania elu aimduse siin kahtlemata saab. Avastusi on olnud palju, kuivõrd remondime ja kasvatame samal ajal lapsi. Ehk siis seiklused igal rindel.

Vanu kauneid külasid on Costa Blancal muidugi ka - näiteks Altea, Guadalest, Moraira… Tegelikult on ka Elche väga äge linn. Mulle meeldib rohkem kui Alicante kaos. Ja Silver tuli pikale nädalavahetusele!

Hispaania on suur riik, mis tähendab, et paljud asjad töötavad hoopis teistmoodi kui väikses Eestis. See omakorda tähendab, et paljud asjad Eestis töötavad, aga Hispaanias mitte.Näiteks selline megamugavusteenus nagu pakkide saamine/saatmine, mis Eestimaal on ikka, olgem ausad, tipptasemel. Kiire, korrektne, mugav (väga palju automaate). Siin võib see olla selline peavalu, et kui lõpuks paki kätte saad, oleks nagu sünnitanud. Rahvusvahelised firmad nagu IKEA või DPD ei suuda ka siin ilma muredeta pakke kätte toimetada. Kogemust peaks ju neil olema. Aga võib-olla on see lihtsalt Eesti väiksus ja spetsiifilisus, et meil see asi nii õlitatult toimub. Ja muidugi, eestlaslik täpsus.

Oliveril on kindlasti paar halli karva kohvimasina tellimise tõttu, mis ringles ja ringles mööda Hispaania suburbe ja lõpuks ikkagi jõudis meie korteriühistu esimeheni. Teade, et kuller jõuab, tuli kolm minutit enne kulminatsiooni ehk kulleri jõudmist. Meid polnud kodus. Aga lõpp hea tänu vingele esimehele, kes organiseeris paki vastuvõtmise.

Nüüd olen aru saanud, et meie linnakeses on kaks suvalist poekest, kuhu pakid viiakse, kui kuller sind esimese sekundiga kätte ei saa. Selle avantasın nii, kui tellisin Fusion mineraalvärve Belgiast ning kullerfirma teatas oma kodulehel, et kõik on hästi: pakk kätte toimetatud ja asi korras. Allkirigi olemas! Aga pakki ma saanud polnud. Hakkasime siis mineraalvärvimüüjaga taga ajama, kuhu see viidi. Selgus, et meie linnakese rauapoodi. Sealt anti allkiri ja puha. Täna käisin siis rauapoes ja nad siiski mu pakki ei leidnud, kuigi jah, nad võtavad kullerite pakke enda hoida küll. Ja üle tee võtab inglaste postipood näiteks DHL-i pakke vastu. See on isetekkeline lahendus olukorrale, kus postipunkti pole ja pakiautomaate on üksikuid.

Sümpaatne on siin aga näiteks Hispaania riigi poliitika välismaalaste lapsed kiiresti oma kooli keelt õppima panna. Resident või mitteresident, lapsed justkui on siia alati oodatud staatusele vaatamata.

Sel nädalal peaksime köögiga ühele poole saama. Väsimus ja tüdimus on juba suur. Vahepeal puurisime 2x segase koha peal olevasse veetorusse (1x tegid seda töömehed, teist korda Oliver); Oliver jäi autoga teele; elekter käib sageli ära (tuli välja, et meil on liiga nõrk pakett ja kui on ületarbimine, lülitatakse elekter automaatselt 5 minutiks välja). Õpime kõike läbi kogemuste! Siis jääb hästi ikka peakolu sisse. Tublid poisid...

Siia saagu kööginurk! Seni elame ülemises magamistoas. Vahel pole ka vett ja elektrit.