• Tiina Kaukvere

Aeg muutusteks



Aeg võib olla kellegi jaoks ainult mõttekonstruktsioon ja isegi mitte eksisteerida. Kellegi jaoks aga polegi midagi olulisemat kui AEG. Kurdetakse, et seda pole. See maksab, on kallis. Minu jaoks on aeg muutused. Me muutume pidevalt. Kõik muutub. Praegu on aeg olla põhiliselt ema, armastada üht meest, tegeleda selliste teemadega, murede ja rõõmudega. Täna on see aeg, aga see ei ole igavesti nii. Mitte miski pole igavene. Isegi armastus mitte, aga seda ei ole võimalik kellelgi ka kunagi välja selgitada. Ei ole endale vaja teha muud illusiooni ning elada siis illusiooni purunemise hirmus. Et keegi jätab maha, lahkub, sureb. See kõik nagunii juhtub. Aga praegu ei ole see hetk. Ei ole see aeg.


Olen sellele just rohkem mõtlema hakanud, et ei ole mõtet elada muutuste hirmus. See röövib nii palju sellelt, mis praegu on. Minu elult. Elu ongi üks suur muutus. See on üks teekond, mis võib tänu nendele muutustele olla väga suur õpetus iseendani jõudmisel. Ainult siis, kui suhtuda muutustesse tervitavalt ja lasta neil end monoliitse tükina kanda, mitte mööda ilma laiali pillutada. Las loksutab. You’ll be fine.

Veidi huvitav on vaadata ka justkui kõrvalt, milliseid juhuseid, sündmusi ja lahendusi elu mulle toob, ehkki olen veendunud, et suuresti loon neid ikkagi mina ise. Ja "elu" pakub ka seda, mida tegelikult ise küsin.


Sügis saab jälle kätte.


Minu lemmik aastaaeg. Varasügis on kohe kohal. Inimesed ärkavad roiutavast kuumusest ja tahavad jälle nagu uuesti alustada. Tahavad end kätte võtta ja otsivad suurema innuga võimalusi oma unistusi teoks teha. Ja loodus on säravaim. Karge, värviline, märg. Loodus sütitab loovust.



Mul on nii palju ideid tekkinud, mida tahan teha. Esmalt ootab mind reedel ees üks väike jalaoperatsioon. Seejärel tahan alustada oma mõtete realiseerimisega. Projektidega. Ja midagi kutsub mind tagasi ka ajakirjandusse. Oma olemuselt on ajakirjandus nii imeline asi. Tegelikult on ju seegi siin omamoodi ajakirjandus, mis ma teen. Ainult see hullumeelselt kiirustav vorm ei sobi ajakirjandusele. Kellele see üldse sobib? Sellele on vastukaaluks loodud selliseid termineid nagu “aeglane ajakirjandus”, ent see on ju tobe oksüümoron. Ajakirjandus on täpselt nii “kiire” kui “kiire” on ühiskonnal. Ühiskonnal tundub olevat ikka päris kiire. Isegi sihtkoht pole nii tähtis kui see kiirus, millega kohale jõuab, asjad tehtud saab.

Mulle meeldib, et laste kasvatamisel risti vastupidi pole kiirustamist. Vahel tundub isegi, et nii kui ma kiirustama hakkan, kulub veel topelt aega.


Huvitav, kas kiirustamine üleüldse sobib inimloomuga kokku?


Sel sügisel tahan mina ka midagi uuesti käsile võtta, kargest ilmast ärksana. Ma tahan vabaneda internetisõltuvusest. Mulle tundub, et see on ka osa kiirustamisest. See on osa kompensatsioonist. Ma ei ole kindel, aga ma arvan, et ma olen ilma sellise sõltuvuseta õnnelikum. Rohkem mina ise. Rahulikum, võimelisem hetkega leppima. Eks ma kirjutan siia, kuidas mul selle ülesande lahendamisega läheb ja mida selleks teen.


Ma olen juba taas kustutanud oma Instagrami konto. Ma kunagi kasutasin Instagrami igapäevaselt. Oli palju jälgijaid ja jälgisin ka ise ligi 200 inimese päevapostitusi. Mind hakkas häirima, et ma iga vaba hetke seal veetsin. Ja enamasti ma isegi ei mäletanud, kuidas ma sinna läksin. Siis kustutasin selle konto eksperimendi mõttes. Ning täiesti üllatav oli, et mõne nädalaga kaotas kogu see keskkond ja see tegevus igasuguse väärtuse minu jaoks. Ma ei käinud seal aastaid. Üldse. Ja see polnud üldse tähtis. See kõik, millele varem olin tunde andnud. See polnud isegi mingi pingutus. See eksperiment oli korda läinud. Ma olin vabanenud painavaks muutunud asjast, mida mulle polnud tegelikult vajagi.


Sel aastal on erinevatel põhjustel Instagram minu ellu tagasi tulnud. Peaasjalikult seepärast, et veedan palju aega imikuga. Ja tema kõrvalt on hea “rullida”. Ehkki sealt saab ju palju toredat, inspireerivat, huvitavat ka, siis internetisõltuvus minus on kahjuks sellises faasis, et ma ei saa väga tarbida “kaineks jäädes”. Ma ikkagi kipun ära kaduma. Ma tunnen, et saan alles siis seda positiivset nautida, kui olen õppinud end kontrollima. Olen samas rõõmus, et selle kogemuse uuesti sain. See tuletas meelde, et lihtsalt kustutamisest ei piisa. Vaja on sügavamalt vaadata. Ja ei piisa, kui ühe asja kustutad ning teises oled nn heavy user edasi.


Ma olen ise oma elu kiiruse kujundaja. Ma ei taha sprintida.


Aja muutused Taara puiesteel Tartus


15. september 2020


20. jaanuar 2021


17. märts


5. aprill


1. juuni


26. august


6. september (eile)


137 views0 comments

Recent Posts

See All