Kevad. Väga huvitav on seda tulemise protsessi olnud jälgida uuesti maal päikserütmis elades. Ja mul on tekkinud teooria, et maainimese jaoks on kõik loodusega seonduv palju rohkem võimendatud. See tähendab küll, et talv on erakordselt pime ja pikk, kuid valguse ja soojuse periood on ka juba alanud! Seegi on erakordselt pikk. Meil on juba olnud selliseid päevi, mida linnas elades ja argitööd tehes tuleb ehk südasuvel mõned korrad ette.
Need on sellised päevad, kus õhtuks õhetab kogu pere näost päikesest ja toss on täitsa väljas. Sest oleme kogu päeva õues ringi kolanud, lõket teinud, mere ääres hulkunud. Lõket oleme me teinud juba praeguseks kindlasti rohkem kui terve eelmise suve jooksul.
Tore on olnud looduse ärkamist nii lähedalt vaadata - kuidas ühel päeval valitseb sipelgapesas täielik vaikus ja järgmine päev see mustab kihavast elust. Nüüd on sipelgad juba nii aktiivsed, et tungivad meile tuppa ja prügikasti. Tervitusi teilegi viimaks, ehkki oleme suure sipelgapesa kõrval elanud oktoobrist. Seni polnud kippu ega kõppu. Aga nüüd on elu jälle alanud.
Oleme märganud, et ehkki metsa all on paiguti veel lund ning viludamas kohas hulbib sulavees jääkamakaid, siis päikse käes kostab samast veest konna kudemise häält.
Liblikad!
Pikalt otsisin sinilille, ent meie kuivavõitu männi-kadakametsas neid liiga palju silma ei hakanud. Alles hiljuti leidsin esimese pesakonna.
Ja muidugi linnud! Täitsa uskumatu, mis meie saarel praegu toimub. Käina laht on ju imeline lindude pesitsusala. Kogu õhk on huikeid ja hõikeid täis. Palju tülitsemist, enda kehtestamist on ka. Seda kõike on väga põnev jälgida.
Kevad on juba mõnda aega kohal.
Aga andis ennast ikka oodata. Ma olin lõpuks ikkagi juba väsinud lumest ja hallist ja pimedusest. Just pimedus on kõige raskem. Juba kinkis loodus meile päikselisi päevi, kui järgmisel hommikul võis kardinate tagant lumehunnikud leida.
Pimedus on maal rõhuvam. Kui on pime, siis on pime. Linnas on koguaeg veidi hämarust ja elu. Aga kui maal läheb pimedaks, siis saavad kõik aru, et aeg on lihtsalt magama minna. Ka inimesed. Seega lõppevad päevad sageli koos päikse loojumisega, palju varem kui linnas.
Sellesmõttes elab maainimene kindlasti orgaanilisemalt päiksekella järgi. Muidugi, kui tal see võimalus on.
Sellest ja elust Hiiumaal kirjutasin ka Edasi.org kevadnumbrisse ühe toreda lookese!
