Planeedilt kaduvate paikade jälgedes

Kõik on muidugi koguaeg muutumises, aga mõned viimased hingetõmbed toimuvad just praegu.

Taamal Penguin Island, kuhu võib täna tõesti mõni pingviin veel ära eksida. Toimivat kolooniat seal enam ei ela.

Aasta lõpus jõudsid Austraaliasse esimesed ametlikud kliimapagulased Okeaaniast Tuvalu saarestikust. Rohkem kui kolmandik selle rahvuse 11 000 elanikust taotlesid Austraalialt täiesti uut “kliimaviisat”, sest nende atoll kaob vaikselt veetaseme tõusu tõttu lainetesse. Austraalia lubab selle viisa alusel igal aastal Tuvalult riiki 280 õnnelikku.

Aastaks 2050 prognoosivad NASA teadlased, et igapäevased tõusud ujutavad üle poole Funafuti atollist, mis on koduks 60 protsendile Tuvalu elanikest. Seal elavad külaelanikud maalapil, mis on kohati vaid 20 meetrit lai. Prognoos lähtub ühe meetri suurusest merepinna tõusust.

Allikas: Tuvalu Department of Tourism / ESCAP

Ükskõik kuidas ma ka ei kalkuleerinud, siis Tuvalule siit lastega minna oleks olnud riskantne ja pigem kulukas. Kuigi Fiji saarestikust sinna mõned korrad nädalas soodsa ilmaga lennuk isegi lendab. Lääne elanikkond käib Okeaania korallsaartel puhkamas, aga vaevalt keegi liiga palju nende kadumisele mõtleb. Tegelikult ei peagi lapsi Tuvalule forsseerima, kaduvat maailma näeb siin igal sammul.

Näiteks käisime paadiga Penguin Islandi lähedal, kus kunagi oli minipingviinide koloonia, mis tänaseks on hääbumas või olgem ausad, juba hääbunud. Saarel on alles tore nimi, mis meenutab aega, kus seal elas toimiv koloonia sadade isenditega. Tänaseks on see kadunud, kuigi minu arust üritavad kohalikud turismikorraldajad justkui seda fakti peita (sest tõenäosus on olemas, et piirkonna vähestest alles jäänud pingviinidest sinna saarele mõni ära eksib). Massid lastakse saarele saalima just seetõttu, et pingviine seal enam sellisel kombel pole. Turistid ja veesõidukid ei mängi sel nii suurt rolli kui kuumenev ilm, mistõttu WA minipingviinide populatsioon on hääbumas. Merevee soojenemisega toidubaas väheneb. Pingviinid peavad ujuma kaugemale, kulutama rohkem energiat ning selle tõttu väheneb järglaste hulk. Tugevamad tormid ujutavad üle madalamaid pesitsusalasid ning kuumemad suved põhjustavad munade ja poegade ülekuumenemist. Sisuliselt kaob liik siit kurnatuse ja madala sigivuse tõttu.

Ent kui minipingviine leiab veel ka idakaldalt ja lõunast, siis Austraalia merilõvid on üleüldse ohustatud liik, suuresti inimtegevuse tõttu. Neid on ajalooliselt palju kütitud, populatsioon taastub väga aeglaselt, kuid paljud hukuvad näiteks kalastustegevuse tõttu.

Ohustatud isased merilõvid lebotamas Shoalwater merekaitsealal. Neid turistid niivõrd ei häiri, aga emased on poegadega pelglikumad ning elavad eraldi.

Siinkohal tuleb meelde Eesti suure ajalehe peatoimetaja vastus mulle, kui küsisin, miks on peatoimetajad raadiosaadetes ülimalt kriitilised rannakarjamaade hooldamise suhtes. Nagu see oleks kõige hullem ja mõttetum asi, mida EL Eestis finantseerib. Võiks selle raha suunata hoopis õpetajate palkadesse või midagi. Räägitakse karjamaade “niitmisest” arusaamata, et “niitjad” on kariloomad ja tegemist on ühe põllumajandustoetusega, mis omab looduskaitse eesmärki. Meil Kassaris oleks elu ikka päris nutune ilma rannaniitude, kariloomade, põllumajanduse ja tegelikult… inimesteta. Seepeale vastas peatoimetaja: minu arust on loodus alati iseendaga hakkama saanud. Eks saab muidugi, küsimus on selles, kas meie, inimesed kaitseme loodust. Kas loodust on vaja kaitsta? Kui me otsustame, et meile seda vaja ei ole, siis minu arust on siinsamas ka küsimus, et miks meil on vaja kultuuri, õpetajaid, ajalehti. Eks liigina saame hakkama ka kõige selleta. Aga mis on meie essents? Mis on elu essents?

“Austraalia on ametlikult kõige kuumem koht planeedil Maa”, “Austraalia ootab 2026. aastal esimesi kliimapagulasi” on mõned näited pealkirjadest siinses ajalehtedes. Rääkimata igapäevastest metsatulekahjudest ja murest oma silme all surevast korallrahust. Arvasin, et Austraalia manner ja riik on seetõttu kliimasoojenemise eestkõneleja, kus pingutusi tehakse inimese tasandil (mitte vaid teoorias ja kuskil poliitikas). Olen üllatunud kui passiivsed siin selles osas ollakse - nii praktikas kui ka teoorias. See seab küsimärgi alla, kas me, inimesed, üleüldse oleme valmis midagi muutma. Väikesed pingutused rikkamate riikide rahade eest “looduskaitse” nimel võib-olla ongi ühe keskmise lääne inimese võimekus. Seni kuni ta ise midagi oma raskust maksma ei pea…

Prügi sorteerimine WA-s on oluliselt kehvemal järjel kui näiteks Eestis. Nad suudavad ümbertöödelda vaid tugevat plastikut (sisuliselt karpe), aga kilekotid ja palju muud lähevad koos pampersite ja banaanikoortega ühte. Kas Austraalial pole suutlikkust? Pigem pole see prioriteet. Samas on ületarbimine tohutu ja inimesed seetõttu ülekaalulised.

Nagu juba ütlesin, siis masinad on suured, neid on palju ja neid on üsna odav piadada. Eriti WA-s on bussiliiklus peaaegu naljanumber. Kuna riik leiab, et vahemaad on liiga suured, siis ei minda autode ja kütuse kõrgelt maksustamise kallale. Suur auto on siin omamoodi harjumuse asi. Neid marke, mis siia turule Aasias tehakse, isegi ei tooda sageli Euroopasse.

Ja lõpuks on ju Austraalia majandus seotud kaevandamise, fossiilkütuste ekspordiga.

Siiski võib öelda, et lahendustele mõeldakse, aga mitte senise maksustamise, muutmise või keelamise näol, vaid otsitakse uusi viise, tehnoloogiaid (vesinik, akud, taastuvenergia). Panused ei ole mitte vana muutmisel, vaid uue loomisel. Sellele loodetakse.

Jah, eks surt autot on austraallasel vaja eelkõige tema enda peas, kuid ehk ongi see õige, et mitte võidelda kinnistunud identiteediga eraldi, vaid pakkuda välja uusi viise, stiimuleid, mida inimene oma peas armastama hakkab. Ma ei tea?

On tõsi, et kõik muutub ja siis muutub jälle uuesti. Aga mida mina saan teisiti teha, küsin endalt, kui mõtlen järgmisele lõigule. Ajalooprofessor Yuval Noah Harari toob oma populaarses teoses “Homo Deus” välja intrigeeriva võrdluse. Kiviajal kasutas keskmine inimene 4000 kalorit energiat päevas (kusjuures toidu kõrval on arvestatud ka energiat, mis kulus tööriistade, riiete, kunsti ja lõkke valmistamiseks). Tänapäeval kasutab keskmine ameeriklane päevas 228 000 kalorit energiat (”mitte ainult kõhu, vaid ka auto, arvuti, külmiku ja televiisori “toitmiseks”,” kirjutab Harari). Seega kasutab keskmine ameeriklane ligi 60 korda rohkem energiat kui kiviaja kütt-koriliane. Kas ta on 60 korda õnnelikum?