Butafooria, milles me elame

Erik Prozese (PM) foto ja minu Balil tehtud foto monteeris kokku Karel Reisenbuk. Aitäh asjaosalistele, nii kaunis teos.

Eelmisel nädalal arutasime oma toimetuse ajakirjanikega selle üle, kas foto avatud kirstust on ajalehes liiga šokeeriv. Seda me aeg-ajalt teeme – arutame selle üle, kust läheb inimeste taluvuspiir, mida me ju pahatahtlikult riivata ei soovi. Teisest küljest oleme AJAkirjanikud. Kirjutame elust sellisena, nagu on kõik selle tahud. Kirjutame ka surmast.

Näiteks eelmisel aastal ei jõudnud lehte foto sellest, kuidas jahimees laseb maha liikluses viga saanud põdra. Ja kahju, et ei jõudnud, sest selle aasta algul hindas aasta pressifotosid valinud žürii selle parima uudisfoto nominendiks (kõik nominendid on leitavad Eesti Pressifotograafide Liidu kodulehelt). Ligi aasta tagasi tehtud foto trükiti lõpuks ikkagi ära. Julm, kuid eluline. Sõiduauto põrkas põdraga kokku. Juht sai kergemaid vigastusi, ent linna eksinud loom tuli hukata.

Midagi sellist, mis jäi sellele fotole, ei juhtunud esimest ega viimast korda. Foto autor, Postimehe fotograaf Erik Prozes osutas paratamatusele – valglinnastumine toob kaasa selle, et metsloomad satuvad linnakeskkonda. Või siis jäävad nad autode ette meie maanteedel. Kas see on julm? See on elu.  

Eelmise nädala kirstufoto arutelu taustal liigutas mind aga Eriku enda mõttemõlgutus. «Viimati arutasime oma tiimis, millest on tingitud ühiskonna tundlikkus ajakirjanduses avaldatud vägivaldsete piltide teemal. Ühe versioonina jõudsime arusaamani, et tänapäevane sotsiaalmeedia soosib positiivseid sõnumeid, mis mõjutab ka ajakirjanduslikke standardeid. On tekkinud teatud topeltmoraal, mis tingib pseudorealistlikku suhtumist, kus üksikud kutsud-kiisud ületavad mõistmise künnise, kuid valus vaevlevate inimeste kujutamine tekitab õõva: kuidas te näitate võõraid üleelamisi?» Nii kirjutas Postimehe fototoimetuse juht Erik Prozes sotsiaalmeedias. Ta küsis: kas meid šokeerib tegelikult elu või pilt?

Ühest küljest mõistan ma inimesi. Naudin ka ise sotsiaalmeediat, sest seal on kõik ilus. Inimesed on ilusad, elu on ilus ja täiuslik. Kõik on olemas. Fotod elu täiuslikkusest inspireerivad ja kõnetavad. Neid on hea vaadata, need tekitavad viivuks tunde, et elan maailmas, kus kõik on täiuslik. Või siis, et täiuslikkus on vähemalt võimalik. Vahel vaatan ma ajaviiteks Youtube'ist videoid inimeste argitoimetustest, hommikurutiinist. Need on sama täiuslikud. Päikeseline hommik, soe tuba, esmalt hommikuvõimlemine, siis kodukootud hommikusöök ja kuum kohv. Kõik kulgeb ja voolab ning see pakub mingit visuaalset rahuldust.

Mis selles siis halba on?

Aasta algul käisin Balil. Indoneesia saarel turistide meeliskohas, mille kauni looduse taustal tehtud fotosid on Instagram täis. Reaalsuses on selle saare loodus täis aga hoopis prügi, mis nendelt kaunispiltidelt muidugi kuidagi välja ei paista. Seda tänu oskuslikele pildistajatele. Nägin ise, kuidas sealne fototäiuslik maailm sünnib – käsi hoidmas kokteili üle prügivalli, taustal helesinine meri. 

Veel enam, tegin selliseid fotosid ka ise.

Mind hirmutab, et tagantjärele on neid fotosid ikkagi ilus vaadata, ehkki ma tean ju, mis mind ümbritses. Juba kohapeal tundus mulle, et see prügi häirib mind ja teisi puhkajaid päev-päevalt vähem. Kokkuvõttes on palju rohkem positiivset, mis sellest reisist meelde jääb. Eks see ole inimlik kaitsemehhanism, et negatiivne kaob mälust kuidagi kiiremini.

Veel vähem näis see laga häirivat kohalikke, kes teevad kõik selleks, et turistide vajadused rahuldatud saaks – et oleks ees see kokteil, mida rannal pildistada.

Ühel varahommikul päiksetõusu ajal sattusin randa hinduistlikule tseremooniale. Hindud palvetasid, taustal prügistatud meri. Plasttopsid ja -pakendid, kellegi plätud, kokakoolad ning pepsid sõbralikult kõrvuti meres ulpimas. Palvetajad ei näinudki enam seda pürgi. Nad on sellega lihtsalt nii harjunud, et prügimäed on muutunud tapeediks.

Kohalikud ei näe ja turistid ei taha näha, aga ometi on prügi ikkagi olemas ja tuleb aina juurde. See vedeleb nina all, aga keegi ei küsi enam, kust see sinna sai, sest keegi ju ei näe neid hunnikuid.  

Siis on tegelikult meie kõigi huvides, kui keegi selle butafooriamaailma korraks ära lõhub ja reaalsust, milleks on ka see prügi, meile «näitab». On ebameeldiv, mõnikord isegi valus, aga teisiti ei ole võimalik. Vastasel juhul upume selle sisse ära.

 Pealtnäha ei pruugigi butafooriamaailmasse uppumine olla ju fataalsete tagajärgedega. Pigem on see romantiline, ilus ning trööstiv. Aga kui me selle tagajärjel ei näe enam iseenda nina all appi karjuvat loodust, siis varem või hiljem muutub see pseudomaailm meie eksistentsile ohtlikuks.  

Lõpetuseks tsiteerin veel Erikut, kes kommenteeris Postimehes World Press Photo tänavusi parimaid fotosid: «Hea pressifoto ei ole roosa suhkruvaabaga kaetud kringlike».

Ta ise tsiteerib Eesti pressifotograafide eetikakoodeksit, mis ütleb, et pressifotograafi eesmärk on tõetruu ja igakülgne teemakäsitlus. «Pressifotograafidena on meil vastutus dokumenteerida ühiskonnas toimuvat ning säilitada selle ajalugu läbi fotode. Fotod võivad esile tuua silmapaistvaid tõdesid, paljastada ebaõiglust ja hooletust, inspireerida lootust ja arusaamist ning ühendada inimesi läbi visuaalse mõistmise keele.»