• Tiina Kaukvere

Kes usub sinusse, kui sa ise kahtled? 

Anneli Ammas (29. märts 1962 – 27. august 2019)


Selle teksti saateks tahaksin veel midagi ajaloo huvides maha märkida. Anneli Ammast on raske kokku võtta ja sõnadesse panna. Ta oli rohkem nagu fenomen. Ma tean, et mul see ei õnnestunud, aga nii ongi õige. Anneli Ammast kirjeldab võib-olla sõna määramatus. Vestlusedki Anneliga olid sellised määramatud: hakkad ühest otsast minema ja korraga on ta sisse toonud kümme uut teemat. Kõik sama olulised ja köitvad. Ja loomulikult tuleks need mahutada homsesse lehte. Nii me istume selle portsu otsas, juuksed pingest takuseks näpitud.


Kui tal viimane kord külas käisin, siis venis lahkumine täpselt sama kentsakalt määramatuks, ehkki teadsin, et näen teda viimast korda. Seisin uksel, jalanõud jalas ja pikutav Anneli viskas õhku üha uusi teemasid. Isegi nüüd pidin ma lahkuma oma totakate repliikide nagu “no olgu siis”, “no selge”, “jajah”, “hüva”, “nonoh”, “ahah”, “no vot siis” saatel.


No hüva siis, kallis sõber! Jään sind igatsema.


Meie paari aasta tagune reis Saaremaale nelja sidruniga! Pressisime end Anneli autosse ja asusime teele. Kuressaares veetsime aega mullivannis ja ööklubis. Anneli oli esimesena tantsuplatsil ja esimene, kes hommikul kohvi hakkama pani.

Poolteist aastat tagasi kirjutasin nekroloogi Andres Ammasele. Nii on ajalehtedes kombeks, kui sureb tuntud inimene. Andres Ammas oli rahva jaoks eelkõige riigikogu liige ja Ülemnõukogu saadik, kes hääletas 1991. aasta 20. augustil iseseisvuse taastamise poolt. Mina teadsin teda ka kui poliitikut, aga teadsin ka kui kolleegist sõbra Anneli Ammase abikaasat. Teadsin kui Egerti isa. Värin hääles helistasin Anneli ja Andrese lähedastele, et nad Andrest meenutaks. Sest nii on kombeks, kui sureb tuntud inimene.


Andresest räägiti kui koolijuhist, koorijuhist, pillimehest, peatoimetajast. Ammased asutasid 1989. aastal Eesti esimese erakätes maakonnalehe Lääne Elu, mida me kõik tänaseni lugeda saame.


“Uus ajakirjandus, mida tehti esimest päevast peale arvutiga!” “Parteikomitee suhtus Andresesse ja Annelisse umbusuga, aga nad said “muinsuskaitseajalehele” loa.” “Algul fabritseeriti ise kuulutusi, et inimesed tuleks oma kuulutustega taha.”


Anneli istus Postimehe toimetuses minu kõrval, Ammased elasid naabertänavas, kuid mitte kunagi ei olnud ma toonastest murrangutest nendega päriselt rääkinud. Mida rohkem ma Andrese elukäigu kohta uurisin, seda valusamalt tundsin etteheidet: miks ometi ei märganud ma inimest enne. Kui palju oleksin tahtnud veel küsida, uurida. Oleksin tahtnud teda tunnustada! Aga nüüd oli kõigi jaoks ootamatult käes aeg, kus tuli kirjutada hoopis nekroloog.


Õppisin sellest. Läksin mitmel õhtul Annelile külla. Istusin tema diivani ette põrandale ja hakkasin otsast küsima. Anneli rääkis naudinguga, kätega ringi sahmides, neid vahepeal emotsionaalselt põlvedele kokku lüües. Täpselt nagu talle kombeks. Vahepeal ta ohkas suurest õhinast, sest ei näinud isegi oma jutul otsa ega äärt. Ja vahel andis patroniseerivalt mõista, et minul, kallil lapsel, ongi kõike raske hoomata.


Ta rääkis eestlust äratavast muinsuskaitseliikumisest. Jutustas, kuidas 1987. aastal Haapsalu tänavatele salaja ajaloolised nimed joonistas. Kuidas nad Andrese ja ettevõtja Arne Veskega raudse kardina taga läänemalli järgi ajalehte tegema hakkasid. Kaustade vahel olid tal nüüdki kodus vanad Lääne Elu lehed, mida ta peale Andrese lahkumist üksi lappas. Hinges nii suur valu ja igatsus.


Mul on kuradi kahju, et ma neid jutuajamisi ei lindistanud.

Mul oli tõesõna tunne, et neid lugusid peab kuulma kogu maailm. Andrese ja Anneli, südika paari lugu, kes pühendasid elu kodumaa ülesehitamisele. Minu kodumaa.

Ma arvasin, et mul on aega end kurssi viia ja seedida. Lugeda ajakirjanduse ajalugu, nagu Anneli soovitas. Ning siis kuulata uuesti. Aga ka Anneli aeg lõppes. Kukla taga ma ju teadsin, et see tiksub.


Vaidlesime Anneliga ka, kuni lõpuni. Viimasel ajal selle üle, kui palju võib ajakirjanik ise sekkuda. Minu maailm oli oluliselt mustvalgem kui Anneli oma. Inimene peab olema ühiskondlikult aktiivne, leidis Anneli. Ja ajama Eesti asja.


“Tunnistan, et 1992. aastal kandideerisin Isamaa nimekirjas ning olen uhke, et oma väikese panuse sain anda Lennart Meri presidendiks saamisele,” teatas ta kui ükskord jälle vaidlesime, kui mitmel rindel võib ajakirjanik ikkagi rapsida oma sõltumatust säilitades. Anneli jaoks polnud see üldse küsimus. “Erapooletus on meie professionaalsus.” Kel raske mõnel teemal erapooletu olla, hoidku eemale.

Anneli lihtsalt oligi nii siiras ja aus inimene, et temal tõesti ei tulnud kunagi pähe kuritarvitada oma rolli ajakirjanikuna, neljanda võimu kandjana. Tähtsam sellest, et ta on ajakirjanik, oli Annelile see, et ta saab olla Eestile kasulik. Ajakirjanikuametit pidades tundis ta end kõige kasulikumana.


Samas, 1992. aasta kandideerimisperioodil taandas temagi end ajakirjanikutööst, sest just nii tehti läänes. Vanade relvadega uut reaalsust ei loo.


Kui Paides peeti arvamusfestivali, läksin Annelile viimast korda külla. Ta oli enda moodi, arvamustest pungil. Pensionireform, kirikuelu, poliitika, tegijatest tühjaks jooksev ajakirjandus… “Sa lähed ikka tagasi?” küsis ta. “See oleks suur kaotus, kui sina ja Joosep (Värk - toim.) ei läheks.” Anneli teadis, kuidas metsik tempo ning lakkamatu uudisvoog noori ja vanu ajakirjanikke läbi põletab.


Kaua ja raskelt tulnud uurimus ajalehes võib olla juba paari päevaga unustatud. Homme on juba uued lood ning veebiajakirjanduse mootor huugab ööd-päevad läbi. Olen näinud, kuidas mitmed suurtegijad, tuntud ajakirjanikud selle all ägavad. Ent Anneli mitte. Miks? Tal oli julgust enda lugudele aega nõuda. Ta austas iseennast kirjutajana, ta austas oma allikaid, oma tekste.


Vastupidi, ta nautis hoopis lõpuni “põllul” käimist, lihtsate inimestega suhtlemist, jutustamist. E-mailid polnud tema stiil.


Samas teadis Anneli suurepäraselt, et inimene peab tundma, et temast midagi sõltub. Väike samm võib midagi muuta. See panigi teda omal ajal tänavanimesid muutma, kandideerima, ajalehte looma, Bonnieri preemiaga pärjatud uurivat ajakirjandust tegema. Ta muretses, et noortel ajakirjanikel on tunne - kirjuta mida tahes, midagi ei muutu. Tema võitles selle eest, et sõna oleks vaba. Sõna ongi vaba, aga kes seda õigupoolest kuulab ajal, mil kõik vehivad sõnadega. Ainuüksi sellepärast, et sõna on vaba.


Ent Anneli silmis oli see lihtsalt uus võitlus, millega ajakirjandus silmitsi seisab. “Võidelge, noored, ideaalide eest. Nüüd ongi teie kord!”


Inspireerigu Anneli võitlused, võidud ja põhimõtted meid, noori ajakirjanikke. Anneli on läinud, nüüd on meie kord. Austame iseennast kirjutajana, sest nõnda austame ka sõna ja oma tekste. Me ei ole liinitöötajad, me ei loo kvantiteeti, vaid kvaliteeti. Me muudame maailma, aga meie sõna võib midagi muuta ainult siis, kui me sellesse usume. Vastasel juhul on see lihtsalt müra.


Mul on hea meel, et Anneli tööd ajakirjanikuna tema eluajal nii kõrgelt tunnustati. 2017. aastal sai ta presidendilt Valgetähe V klassi ordeni. Ja mul on hea meel, et mina tunnustasin Annelid tema eluajal ja mitte ainult selles järelehüüdes.


Tekst ilmus 28. augusti Postimehes

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com