top of page
  • Tiina Kaukvere

Pimedus esimese maailma akendes

Olen pühadeks tagasi Tartus ning juba esimesel päeval aru saanud, kui palju peab linnas väikelapsi piirama ja kui suur vabadus neil maal on. Lukas pole mitu kuud pidanud lapsevankris olema, kus olemist talub ta värske 2-aastasena nagunii veel vaid väga lühiajaliselt. Aga täna pidin sinna toppima ka vaevu mahtuva Maru :D ning sumasin kaksikutevankriga läbi lörtsi kuuske vaatama. See selleks ja aitab vaid mõista, kus on siis ikkagi see koht, kus meie kamp end kõige mõnusamalt tunneb.


Minu maailma ots. Seal taga ongi meri.

###


Selline kogus lund, mis detsembri algusest järjepidevalt taevast alla sadas, pole mere poolt hoitud Hiiumaal väga sage. Juba siis, kui polnud veel tormi, polnud elektrikatkestusi, ütlesid kohalikud külaelanikud mulle, et sellist kogust näeb võib-olla kaks korda aastas. Ja alles pärast seda läks päriselt sajuks.



Meil murdus esimene suurem männioks lume all maja ees juba reedel, 9. detsembril. Tegin siis lastele puhkepäeva lasteaiast ning kaevasime teed küla mänguväljakuni ning ronisime saha kuhjatud lumevallidel. Terve nädal oli lund juurde tulnud ja seni olime sellest vaid rõõmu tundnud. Kütsime Oliveriga ükskord keset päeva tööpausina sauna ning hüppasime siis lumehange (tegelikult tema hüppas ja mina tõmbasin endale kaela lumekoorma männioksalt)! Oliver käis kõige kaunimal talvepäeval hobumatkal. Mina muudkui jalutasin, filmisin ja imetlesin loodust.


Sama nädala lõpus sõitsime Kärdlasse jõulukohvikusse ning siis alles hakkas Hiiumaa lumesadu nägema. Kõpus oli selline kogus lund mõne tunniga maha tulnud, et nad seal vist sellest päevast elektrita jäidki. Veel enne, kui me tagasi kodukülla sõitma hakkasime, mattus juba ka Kärdla lumme.


Hommikul õues ringi vaadates oli küll tunne, et ega rohkem saagi lund tulla. See ei mahu maa peale. Ja Maru oli veendunud, et veskis elavad päriselt lumemöldrid. Algas lahtikaevamine.



Samal ajal tuli kõik tundlikumad elektriseadmed vooluvõrgust lahti ühendada, sest kolme faasi asemel töötas vaid üks. Mõni pistik, õrn valgus. Veidral kombel digindus ja televiisor töötasid laitmatult ning veidi veider oli Käpapatrulli saatel pliidil vett soojendada. Päeva peale lakkas kõik töötamast ning kuna Hiiumaal oli glögikohvikute päev, mõtlesime õhtu poole kottpimedast kodust kohvikusse minna. Kassari rahvamaja kohvikus põles ka vaid küünla- ja kaminavalgus. Tegelikult oli väga eriline.



Koju tagasi jõudes avastasin, et kõige mõistlikum on akupanka kulutada vastava otsikuga valgusketi tarbeks. See valgustas terve toa ära. Oli ilmne, et elekter täna tagasi ei tule. Elektrilevi teatas juba, et võib-olla saavad nad valguse tagasi tuua järgmise päeva õhtuks. Kottpimeduses oli osa Käina ümbrusest, Kõpu, osa Kassarist ja veel Kagu-Hiiumaast. Meil polnud häda midagi. Kütsime ahju, varusime vett. Vahepeal pandi pumbajaama generaator ja saime end isegi kiiresti ära pesta. Öösel genekas jälle seisis.


Hommikul ärkasin juba kerge ärevusega. Meil polnud mingit tormi. Lihtsalt lumekuhi. Ja tuhanded olid seepeale saartel elektrita jäänud. Lumemass murdis loogus oksi ning sõitles liine. Hakkasin muretsema, et katkestuste likvideerimine võib venida mitmele päevale. Ainus asi, mille pärast mu süda tegelikult valutas, olid tõesõna sauna veetorud. Hakkasin siis Hiiumaa pealt genekat sebima, et vältida olukorda, kus käes on seitsmes päev ja elektrit ikka ei ole. Olen ajakirjanikuna sellistest majapidamistest perifeeriates kirjutanud küll. Seda enam, et nüüd kaebles eesootavast suurest tormist kogu meedia ja Eesti. Ja meie ei saa oma lumekuhilagagi elektrit kaks päeva tagasi, kui juba on uus asi peale tulemas.


Mitu korda mõtlesin, et maal peab ikka saama ainult endale loota. Siis ei ole vaja muretseda. Saab rahulikumal meelel nautida neid huvitavaid olukordi, mis loodus loob. Võib-olla appi minna kellelegi, kes suuremas jamas. Kõik peab toimima ka ilma elektrita.

Tegelikult oli see tormieelne elektrita päev nii eriline meie jaoks. Väikseim poiss sai kaheseks. Jõuluvalguses pakkisin tema kinki ning hommikuhämaruses nad selle Maruga lahti käristasid. Siis käisime Kärdla spordihoones võimlemas ning panime igasse pistikupessa oma manti laadima. Peale seda sõitsime vanama juurde ja tähistasime veel sünnipäeva.



Tagasi kodukülla sõites otsisime Hiiumaa pealt üles ka selle generaatori, mida keegi meile laenata lubas. Mõtlesin küll, et kuidas nüüd maakohas enne tormi keegi julgeb generaatorit laenata, aga kui selline inimene juba olemas on, tuleb ta Hiiumaa pealt üles otsida ja generaator ilmtingimata vastu võtta. Punnisime selle hiiglase siis Oliveriga kahekesi autosse, kui olime õige Transiti üles leidnud, kus genekas sees vedeles. “Omanik”, tuli välja, ei olnudki omanik. Aga oli lahke hiidlane, nagu ikka. Lubas oma kuuri alt mul tühja kanistrit bensiini tarbeks otsida. “Ärge seda mulle tagasi tooge,” teatas ta, et generaator oli vaid tema bussi ajutiselt pargitud. Noh, kahtlane, aga heakene küll. Ju siis on omanikul piisavalt suva oma masinast, mis on praegusel ajal tõeline defitsiit!


Higistasime selle Kesk-Hiiumaalt igatahes oma kodukülla ja mul oli kohe süda rahul. Kuigi mõtlesin, et võin ju ka sooja vett pottidega häda korral sauna viia. Pumbajaamas töötas generaator, vett oli ja pliidil sai seda suures koguses soojendada. Saunas ei olnud ka kuigi külmaks veel läinud. Õues oli selleks liiga soe, -2 kraadi. Aga ikkagi oli hea teada, et kui me nädalaks elektrita jääme (nagu osa Hiiumaast ja Saaremaast ju põhimõtteliselt jäigi), siis saame hakkama. Mõtlesin suurema hädaga generaatori soojapuhuriga saunatorusid kütma panna, kuigi Oliver arvas kohe, et see pole vajalik ning uuris pigem, kuidas oleks kogu maja võimalik genekale ümber lülitada. Ja palju see bensiini võtaks.


Õnneks seda kõike vaja ei läinudki. Samal sünnipäevaõhtul kese õhtusöömingut läks tuba valgeks. Enne seda olime lastega mööda tuba hullude kombel ringi tantsinud, loitsides “elekter tule tagasi, elekter tule tagasi”!. Niiet kui nüüd tuba läkski valgeks, vaatasid nad pahviks löönult lampi. “See töötas!”


Järgmine päev pidi hakkama torm. Hommikul elekter juba jälle veidi vilkus. Õues oli veel oksi murdunud. Kergelt tuiskas, kuid kõige eelnevaga võrreldes ei olnud mingist suure kaliibriga tormist vähemalt meie kodukülas pool päeva haisugi. Käisime lastega kelgutamas. Vaatasime juba enne tormi murdunud puid. Oliver kogus õues oksi kokku ja saagis nad väiksemateks. Siis helistasid mulle ajakirjanikud ja küsisid, kuidas on, kas ma kardan ka. Ei? Võrreldes eelnevate päevade kergete ebamugavustega oli päris mõnna olla. Tegelikult võivad loodusjõud kasvõi samal saarel paiguti nii erineva kaliibriga olla, et polnud mingit vahet, et meil kõik hästi oli. Kuskil teises Hiiumaa otsas ning naabersaarel oli kellelgi ehk väga raske.



Ja raskeks oli muutumas olukord ka tõelisele genekaomanikule, kes mulle veidi torisedes ja samas vabandades helistas ja teatas: “Miks mina pean pimeduses ja külmas passima!” Genekamehel oli elekter ära läinud. Maja oli tarvis kütta (selleks oli vaja generaatori abi), mingid loomad olid tal vist ka. Tuisuga sõitis ta oma maasturiga (sest see olevat õige saare inimese sõiduk) Hiiumaa otsa oma imemasinale järgi. Vähemalt olime ta geneka bensiini täis valanud. Poleks pidanud laenama, jäi vaid üle nentida ja seda hiidlasele omase sõbralikkusega. Generaator jõudis tagasi koju, kus ta kohe huugama pandi.

Meil elekter rohkem ära ei läinudki, kuigi nii palju lund ma pole veel kunagi Hiiumaal (või üldse korraga?) näinud. Tuul sasis loodust küll, kuid midagi hullu ka polnud. Kui ma õigesti mäletan, siis oli juba tormijärgsel päeval Hiiumaal vähem elektrikatkestusi kui tol päeval, mil me elektrita jäime. Saarlased võtsid suurema löögi, aga ka kõplased pidid veel päevi valgust ootama. Meil tuli lihtsalt end lumest jälle välja kaevata.


Nagu linnukesed oksal.



112 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page