Kui keegi peaks küsima, mis on minu võime või suurim oskus, siis vastan kahtlusteta: ülemõtlemine või üleanalüüsimine.
Tubli annus analüüsi on kõiges, mida ette võtan. See peitub tavapärastes küsimustes nagu, kas minna trenni hommikul või õhtul? Pigem jõusaali või jooksma? Kas süüa lõunat praegu või tund aega hiljem? Kas minna kinno, teatrisse, metsa, tööle, baari või jääda hoopis koju? Täiesti igapäevane arutelu meie kõigi peades.
Kuid analüüs kandub minu puhul ka jaburatesse detailidesse kuni selleni, et taban end kaalumast iga argitegevust. Näiteks lõpetasin just hommikupudru söömise ning juurdlesin samal ajal, kas söön kausi tühjaks sellepärast, et nii on kombeks või vajab reaalselt minu keha tervet kausitäit. Kui palju üleüldse kehal vaja on? Ehk on mul tegelikult kõht juba täis, kuid söön edasi n-ö «tühja kausi» survel sellest arugi saamata? Miks ma endale serveeritud portsjonid üldjuhul alati lõpuni söön? Kust teab näiteks restorani kokk, et täpselt sellist kogust minu keha vajab?
Kõlab hüsteeriliselt.
Üldjoontes on see lihtsalt veidi väsitav, kuid midagi on veel... Ma arvan, et on päris palju asju, mis mul selle lõputu analüüsi tõttu tegemata jäävad. Lihtsam on niisama olla ja mitte mõelda. Kuulata muusikat, vaadata või lugeda midagi väga lihtsat ja jaburat, mis analüüsimehhanismi ei käivita. Pea saab puhata.
(Mis on selles videos planeeritut? SPONTAANSUS! Hullult mõnus!)
Seetõttu on mul sageli lihtsam olla üksi. Mõelda vaid, kui palju on seltskonnas analüüsida! Kõigepealt võib pulkadeks lahti võtta kõik nähtava – kuidas inimesed välja näevad, milline on nende kehakeel ja mis juttu nad räägivad. Aga siis on ju veel nähtamatu – sisemaailm, mille kohta võib lõpmatus koguses oletusi toota ning need seejärel pilbasteks analüüsida. Ta ütleb, et on õnnelik, aga võib-olla on see fassaad? Kas ta räägib tõtt või valetab? Kui ta valetab, siis kas iseendale, mulle või meile mõlemale?
Päris sageli viib üleanalüüsimine mind sinna, et hakkan kahtlema kõiges. Väärtustes ja mõttemustrites, mille järgi tänapäeva maailmas elame. Kas midagi on «võimatu» seetõttu, et see ongi võimatu või tundub see võimatuna, nagu kunagi tundus võimatu iseseisev Eesti, minu autojuhiluba ja ülikoolikraad, naiste valimisõigus või Euroopa Liit...
Ma ilmselt kõlan väga hinnangulise inimesena, ent tegelikult ma ei ole. Ma ei pea end paremaks või halvemaks kellestki. Mul on lihtsalt omadus kahelda kõiges ja kõigis, eelkõige aga iseendas. Minu lähedastele teeb see üksjagu nalja, kuid tegelikult tajun, et neil on minust kahju. Kahtlemine võib ju tunduda edasiviiv omadus, kuid inimene vajab loomult üsna palju kindlust, turvatunnet ning teadmist, et on midagi püsivat ja muutumatut.
Kahtlev ja üleanalüüsiv iseloomujoon on seetõttu andnud paraja hoobi minu enesekindlusele. Eriliselt maadlen endaga lähisuhete puhul, sest kahtlustele on väga keeruline midagi tugevat ja püsivat ehitada. Kes suudab olla suhtes inimesega, kes analüüsib pidevalt ennast, teist, suhet ning üleüldse elu planeedil Maa? Ta peab olema samasugune hull või siis piisavalt enesekindel, et need kahtlused talle ebakindlust valmistama ei hakka.
Selline juurdlev eluviis võib vabalt olla õpitud kaitsemehhanism. Ehk tahan olla muutustest sammu ees ning sellepärast mõtlen läbi stsenaariume? Ilmselt on see paljude inimeste teadlik või teadvustamata soov.
Aga võib-olla olen lihtsalt eneseotsingutel. Ehk juurdlen, katsetan ja analüüsin eesmärgiga välja selgitada see, mis mind õnnelikuks teeb?
Olgu kuidas on, aga üks asi on siiski nende kahtluste juures kindel – selline üleanalüüsimine hoiab mind tegelikult hoopis tagasi.
Elu pole täiuslik. Vastupidi, see on pigem kaootiline. Iga hetk on uus, ainulaadne ning seda hetke pole meist kellelgi võimalik ette näha. See on inimkonnale suur kingitus, aga meie, rumalad, ei saa sellest lihtsalt aru. Nii kulutamegi hetke nautimise asemel aega tulevikustsenaariumite läbi mängimisele. Seda teeme me kõik iga päev, ehkki reaalsusega on neil stsenaariumitel vähe pistmist. Ühte tulevikusündmust mängime sellest hoolimata oma peas sadadel viisidel läbi ning kui see hetk lõpuks kätte jõuab ning detailides kõvasti läbimängitust erineb, siis pettume. Ent läbimäng ei lõppe sellest hoolimata, sest nii suur on soov igat aspekti oma elust kontrollida.
Minu sooviks on sellest lõputust läbimängimisest puhata, aga miks mitte ka täielikult vabaneda?
Ma usun, et olen oma loomult üsna spontaanne, sest selline olin ma väikese lapsena. Selles spontaansuses sündis tohutult ideid, kuid mis kõige imetlusväärsem, need ka realiseerusid. Ma olin karja liider – korraldasin matkasid, laulsin, lavastasin näidendeid, ehitasin onne...
Ma imetlen väga spontaanseid inimesi, mind tõmbab nende poole.
Seetõttu olen arvamisel, et säärane kaalutlemine ning analüüsimine, nagu eespool kirjeldan, on suures osas külge õpitud. Ja lapsepõlvekogemus kinnitab, et analüüsivõime tänasel kujul on saanud mulle takistuseks. Kui ka tuleb hea idee, siis teine mõte on sageli see, miks ma seda ideed teostada ei saa – millised on takistused ning kuidas on võimalik neid ületada. Kõige reaalsem takistus olen paraku mina ise, kes need takistused esmalt oma peas loob.
Kui olla hetkes ning mitte püüda kõike n-ö ette näha, siis juhtuvad imed. Analüüsimise ja kahtlemise all maha surutud intuitsioon pääseb valla. Kõik see, millest olen unistanud, tuleb, aga palju kiiremini ja võimsamalt. Selleks tuleb usaldada iseennast ja oma sisehäält.
Intuitsioon ei ole mind veel elus alt vedanud, ometi olen ma selle oma kahtlustekoorma alla matnud, sest kuidagi turvalisem ja õigem tundub kõik küsimused mõistusega ära lahendada. Välja mõelda.
Iga päev veendume, et see pole lihtsalt võimalik, sest me ei suuda tulevikku ette näha. Millegipärast see meie mõttemustreid ei muuda. Järgmisel sekundil me juba plaanime, analüüsime, kaalume ja mängime läbi.
Selleks, et õppida uuesti olema spontaanne, olengi otsustanud oma mõtteid kirja panema hakata. Siia blogisse. Ajakirjanikuna on mulle omane ühte lugu kirjutada mitu päeva, arvamuslugusid koguni nädalaid, mistõttu pean kõike, mis on kirjas siin, spontaanseks. See on kirjutatud ühel päeval, ühe raksuga.
Olen hakanud oma kahtlusi ja üleanalüüsimist teadvustama, märkama. See ongi võimaldanud mul jõuda arusaamiseni, kui väga end ise oma peas takistan. Ühtlasi on tekkinud suur iha vabaduse ja õnnetunde järgi. Kui usaldan rohkem iseennast ja eksistentsi, võin seda ehk kogeda? Selleks pean leppima ka oma analüütilise iseloomujoonega ning õppima seda enda kasuks, mitte vastu, pöörama.
Spontaansust vaadata on nii nauditav:
Commentaires