Olen nüüd kuu aega olnud Maru ema. Kool on olnud intensiivne ja emotsionaalne – uut õppematerjali tuleb iga tund juurde, millele järgneb kohe test, teadmiste kontroll. Praegu kulub ilmselt kõige rohkem energiat õppimisele, kuidas olla "ebaefektiivne" maailmas, mis minu ümber aina efektiivsem ja optimaalsem on. Kõik näevad vaeva, et lahendused oleks lihtsad ja kättesaadavad. Et oleks kogu aeg tegemist ja kiire, sest kõigil teistel on kiire. Mul tulebki nüüd õppida, kuidas päevi lihtsalt hetkes olles õhtusse veeretada tundmata, et olen kuidagi kiirustajate karussellilt maha jäänud. Sest kuhu me õigupoolest kiirustamegi?
Vaevaliselt, kuid vaikselt hakkan asja taipama.
Päev enne Maru sündi jõudsime sõpradega arutades huvitavale järeldusele – loomingulisus, geniaalsus sünnib sageli n-ö “ebaefektiivsusest”. Siis, kui on aega, et vaadelda ja lihvida asja, mida on juba lihvitud. Kui on aega, et südamega pühenduda, keskenduda. Aega peab selleks olema nii palju, et selle kasutamine kõrvaltvaatajale, tänapäeva maailmale lausa ebaefektiivne tundub.
Öeldakse, et laps peab igavust tundma, sest see võimaldab tal mõelda, ümbritsevat märgata, uurida ja enda lõbustamiseks mõte tööle panna. Olla loominguline. Efektiivses ja optimaalses maailmas aga pole kellelgi mahti igavleda. See käib nii laste kui ka täiskasvanute kohta (kes siis üldse igavlema õpetab?). Veel enne, kui igavuseni jõutakse, haarab käsi telefoni järele. Seal on materjali, mida näppude vahel rullida.
Ekraanilt jääb mulje, et jube sagimine käib. Loen ajalehti, pidevalt mingid jamad. Ja kogu aeg on kõigil midagi teha, ei saa hetkekski niisama istuda, kiire on. Üks asi saab lahenduse, uus juba ootab järjekorras. Selline kappamine läbi elu nagu käiks võidujooks eriti suurele auhinnale.
Veel mõni kuu tagasi olin isegi võistluses. Oli kiire ja see tekitas tunde, et olen vajalik, asjalik. Pidevalt tuli lahendada “probleeme”. Ja ausalt öeldes oli väga mõnus, kui sai jälle uue ülesande oma nimekirjast maha tõmmata.
Maru koolis kiireid lahendusi pole. Imetan, kussutan, kussutan, imetan. Maru treenib järjepidevust, kannatlikkust, õpetab märkama. Maru õpetab olema ebaefektiivne – vaatama tundide kaupa aknast välja, jälgima varjusid seinal, magama keset päeva, istuma vaikuses, olema üksi oma mõtetega.
Pean tunnistama, et see kool on minu jaoks raske. Olen teisiti harjunud. Just algul otsisid silmad näiteks telefoni, kui aeg imetamiseks kätte jõudis. Kuidas istuda niisama lihtsalt pool tundi järjest? Vastik tunne oli hoida ühes käes oma vastsündinud poega ja teises käes telefoni. Ja vastiku tunde tekitas teadmine, et tahan oma vastsündinud poja kõrvalt telefoni vahtida. Millises sõltuvuses inimesed on! Nii hakkasin teadlikult telefonist eemale hoidma. See on töö, nõuab harjumist, aga uued harjumused tekivad õnneks kiiresti. Maruga koos õpin uuesti hetke nautima, seinale tekkivaid varje jälgima. Mul on see privileeg. Tore, et ma seda taipasin.