Ajakirjanik on üks hääbuv professioon. Ta kaob toimetusest nagu poleks teda seal olnudki.
Paari lühikese aastaga on minu kõrvalt ära läinud pea kõik uudisajakirjanikud, keda olin aastaid lehest lugenud veel enne, kui teadsin, et minust saab kord ajakirjanik. Läksin suvepraktikale ja tundsin nende ees aukartust. Säravad inimesed, suurepärased kirjutajad, Bonnieri võitjad.
Sellest polekski midagi, elu muutub. Kui ma ei teaks, kuidas ajakirjanik enamasti läheb. Põleb läbi, vajab ravi, saab koondatud või siis kaob turundusmaailmasse. Kõik ju aina turundavad ja kujundavad.
Minust endast on nüüd hoopis saanud staažikas ajakirjanik. «Staažikas» - see tähendab töökogemust ca viis aastat. Sellega teenib välja juba pikaajalise ajakirjaniku staatuse ühes ajalehetoimetuses. Ja see ei ole omane ainult ühele toimetusele, vaid ajakirjandusele laiemalt.
Olen selle ajaga näinud palju tulijaid ja minejaid - peatoimetajaid, osakonnajuhte, vastutavaid väljaandjaid, juhatuse liikmeid, lugematul hulgal reportereid. Ühel hetkel räägivad nad elu täius silmadega oma visioonist, järgmisel hetkel jagavad lahkumise puhul kringlit. Kõik on tegutsenud nii, nagu on parimaks pidanud, aga sellest pole mingil põhjusel piisanud. Kurat võtaks, isegi kringel on neil sama.
Lakooniline uudisnupp lahkumisest, keegi tänab ja soovib edu uuel rindel. Tegijamad mainitakse ära õhtuses «Aktuaalses kaameras» ja leheveergudel. Postitus Facebooki, «laigid», toetavad sõnad ja juba homme läheb elu toimetuses täpselt samas rütmis edasi. Nagu poleks neid inimesi mitte kunagi olnudki.
On mõned jääjad ka. Tahaksingi neid siinkohal tänada! Aitäh, et olete jäänud.
Ja on ka mõned jääjad, kes oleks pidanud ammu lahkuma, aga nad on jäänud seetõttu, et kardavad edasi liikuda. Tegelikult on nemadki kustunud, ära väsinud. Neile on vaja uut algust.
Seda kõike aastaid pealt vaadates on mulle selgeks tehtud, et elu on pidevas muutuses. Üks väheseid, kelles võin kindel olla, olen mina ise. Ja see, kes iseennast ja oma tehtud tööd väärtustama peab, olen ka mina ise. Samas, ennast ja oma tööd ei tasu liiga tõsiselt ka võtta, sest kõik ükskord ju muutub ja siis muutub uuesti. Ajalehetoimetuses pigem varem kui hiljem.
Siit saab alguse konflikt, mis on üks põhjuseid, miks ajakirjanikud kustuvad. Vähemalt enda puhul tunnen nii. Ma ei ole kirjutanud ühtegi head lugu ilma, et ma sellesse kogu oma hinge, emotsiooni ja energiat sisse ei paneks. Kõike, mida mul parasjagu sinna panna on. See lugu on kirjutamishetkel kõige olulisem, sest minu usk sellesse on suur. Kuidas siis mitte oma tööd tõsiselt võtta?
Ja sellepärast ei ole võimalik sellise energiaga seda tööd teha päevast-päeva. Täita lehte ja toota internetti, kust saab lugeda midagi ju kogu aeg. Anna ainult ette. Eilne pingutus jääb eilsesse. Täna on uued lood, uued probleemid ja uued kurtjad, kes nõuavad vähemalt sama suurt pingutust, emotsiooni, tähelepanu ja lõpuks veatut kirjateost. Seda ootavad kõik - allikas, lugejad, toimetus. Parem oleks, kui ootus saaks täidetud iga päev, aga paar korda nädalas kärab kah. Vähem ei tule kõne alla.
Nii staažikad ajakirjanikud kaovadki. Nad ongi juba peaaegu kadunud. Isegi nende energiat ei jää toimetusse maha, sest kui nad lõpetavad, on nad sageli energiast tühjad. Neid jääb saatma hoopis tunne, et nad polnud piisavad. Miks nad rohkem ei andnud? Miks nad kiiremini ei tootnud?
Neile jääb lahkudes hinge sitt tunne.
Haletsedes vanameistrit
Ja need, kes jäävad alles, tunnevad seda samamoodi. Tunnevad kerget haletsust vanameistrite üle, aga tunnevad ka, et pole ise piisavad, sest nende kolleegid polnud piisavad. Siis nad hakkavad rabistama, teevad vigu ja «toodavad» asju, millel sisulist väärtust pole. Aga see võimaldab neil vähemalt jääda - toota kiiresti sisu nii, et osa energiast jääb neile endile alles ka.
Jääjad lahendavad selle konflikti enda jaoks nii, et sisendavad endale, et vähemalt osaliselt teenivad ju ikkagi oma eesmärki ja on ühiskonna valvekoerad. Aga kui pool aega oma tööst valvatakse ühiskonna väravat, teine pool paisatakse samasse väravasse sisutühjust ja infomüra, siis kas saab valvamisest rääkida?
Ma tahaks loota, et ajakirjandus toob jätkuvalt rohkem kasu kui kahju, aga fakt on, et osa probleeme, mida ajakirjandus «lahendab», loob ta tegelikult ise.Ja see ei kehti ainult erameedia kohta, vaid kogu ajakirjanduse kohta. Igal pool ollakse ühtmoodi sõltuvad oma auditooriumi vajadustest ja nende rahuldamisest.
Tänapäeva ajakirjanduse nägu on ka näiteks poliitika ja poliitik, kes loob selle sama ajakirjanduse vahendusel probleeme, mida siis valehäbita lahendama asub. Poliitika on täpselt selline nagu ajakirjandus sellel olla lubab. Nii on olnud vist läbi aegade?
Sellepärast ongi vaba ajakirjanduse ülesanne väga suur. Lausa maailma muutev. Kui ajakirjandus peab nõudma kraaksudes korduvalt ühe poliitiku tagasiastumist, aga sellele ei reageeri ei ühiskond, valijaskond, erakond ega isegi mitte see poliitik, siis on ajakirjandus ju lihtsalt üks müra. Tema roll on mingil põhjusel devalveerunud. Kui ajakirjandus ise kühveldab oma väravasse nii palju paranoiat, emotsioone ja lihtsalt jura, siis devalveerib see ühtlasi ka olulisi sõnumeid. Üks kama kõik.
Nii saame korraga mitte midagi muutva ajakirjanduse ja mitte midagi muutva poliitika, ehkki kõik justkui tegutsevad ja siblivad. Ajakirjandus «tegeleb» näiliselt ja poliitika «tegeleb» näiliselt, aga tegelemist vajavad mured jäävad alles. Need on hoopis teised.
Selles kõiges ei ole enamasti süüdi ajakirjanikud. Ajakirjanikud on ka ohvrid, nagu on lugejad ja kogu ühiskond. Müra ohvrid. Kunagi pidid ajakirjanikud kõvasti rabama, et infodefitsiidist midagi usaldusväärset välja kangutada. Nüüd on kõik vastupidi - tuleb rabada, et infoküllusest midagi usaldusväärset välja kangutada.See on niivõrd suur muutus, et ajakirjandusorganisatsioonid pole uue rolli ja ülesandega suutnud kohaneda. See nõuab aega ja sättimist. Lihtsalt nii on, et muutused võtavad aega. Ajakirjandus püüab kuidagi hakkama saada ja kuni midagi paremat pole välja mõeldud, siis aitab ajakirjandust üleval pidada müra, mis samal ajal selle väärtust devalveerib.
Igati jätkusuutmatu olukord, millest minu arust tuleks ilma igasuguse häbita rohkem rääkida.
Selle müra käes ei kannata ju mitte ainult ajakirjandus, vaid tegelikult iga inimene, kes paraku ise sellest teadlik pole. Kannatavad ka need, kes ei tarbi üleüldse ajakirjandust, seda enam hinnatagi ei oska ega vajalikuks pea.
Tühine «content»
Juhtusin kuulama ühe sotsiaalmeedia turundusspetsialisti loengut sellest, kuidas luua ja kujundada oma personaalset brändi. Temal on sotsiaalmeedias üle 30 000 jälgija, mis on aukartust äratav saavutus. Kogu lugupidamises selle saavutuse vastu, oli ta ise täiesti pläss. Tehniline, seinaga sulanduv, kiretu, hall, iseloomutu. Kasuta kindlaid strateegiaid, postita võimalikult tihti, püüa olla vaimukas, puuduta hingi, õpetas ta. Lisaks hunnik tehnilisi nõuandeid, kuidas suurendada oma jälgijaskonda erinevates internetikeskkondades.
Kuulasin teda pingutades ja mõistsin, et tema õpetab ju lihtsalt seda, kuidas müüa ja pakendada müra. Kas ma jälgiks teda ka siis, kui teaksin, et seda sisu, või nagu ta ise ütleb «contenti», sellise tehnilisuse ja kiretusega luuakse? Tema lehel on enamasti mõni kaunisfoto loodusest ja selle taustal ingliskeelne lööklause. Umbes nii: if you always say no, you'll never say yes. Tema on leidnud viisi, kuidas müraga raha teenida.
Sarnaselt nõutakse «contenti» ka ajakirjanikelt. Emotsiooni, teravust, meelelahutust, kiirust, lühidust. Aga massilugeja nõuab seda ju ainult salaja. Avalikult tahab ta uurivat ajakirjandust ja tähtsaid teemasid, aga kui seda pakutakse, siis hirmutab see kõik pikkuse ja süvenemisvajadusega. Klikib ta ise hoopis muule, aga on samal ajal pahane ajakirjaniku peale.
Hääbuv tippajakirjanikkond ning ilma ajaloolise mäluta «valvekoerad» on kogu ühiskonna probleem. Selle lahendamine ei ole ainult ajakirjandusorganisatsioonide, veel vähem läbipõlevate ajakirjanike mure.
Inimesed on kaotanud oskuse väärtustada ajakirjandust ja selle tulemusena on ajakirjandus minetanud oskuse väärtustada inimesi.
Oma inimesi ja oma kirjutajaid visatakse üle parda veel enne, kui toss täitsa väljas on. Paat peab edasi minema ja selle kütuseks on «content».
Minu kolleeg ütles, et viis täna hommikul kotiga prügikasti terve hunniku «contenti», mida oli viimastel päevadel tootnud. Kes teab, võib olla oleks keegi osanud sellegi ära pakendada ja maha müüa.
Kui sisu pole päriselt oluline, pole oluline enam ka ajakirjanik. Siis võib «ajakirjanik» olla igaüks, kes oskab sõnu ritta panna. Selliseid inimesi on ajakirjandusmaastikul palju ja aina rohkem. Seni, kui nad jaksavad «contenti» toota ja väga palju selle koormuse juures ei virise. Analüüsivõime, allikad, ideed, varasemad teadmised ja laiema pildi nägemine on vähemolulised kiiruse ja tootmisvõime kõrval.
Mul on kahju, kui selle kirjutisega solvasin neid, kes hindavad väärt ajakirjandust, ent massi tahe mõjutab ju ka nende võimalusi. Nagu poliitikaski võidab see, kes saab taha massi. Ja kui poliitik peab selleks looma ise probleeme, mida lahendada, teeb ta seda südamerahuga.
Ajakirjanikuamet pole midagi väärikat (kas on üldse kunagi jõudnud olla?) nagu mõnes vanas Euroopa riigis, kus ajakirjanik on sageli ka halli peaga. Seal on luksust toota kvaliteeti, mitte kvantiteeti, sest massid on suuremad. Meie siin oleme väiksed, noored ja veel nooremad.
Meile on jäänud vähe tõelisi ajakirjanikke ja ka nemad hakkavad väsima. Ülikoolidesse ei minda seda eriala naljalt õppima. Mina ei tea, kas ja kuidas me suudame ajakirjanikke hoida, sest nende töö on väärtuslik, aeganõudev ja kallis. Tean vaid, et nende asemel on toimetustes praegu hinnatud infotöötlejad. Nende amet on ka vajalik, aga see ei ole ajakirjaniku amet. Sinna on veel kasvada ja selleks on paljudel ka potentsiaali, aga kardan, et mitte energiat.
Saan vaid juhtida tähelepanu sellele olukorrale ja paluda, et me väärtustaks neid ajakirjanikke, kes panevad oma töösse hinge. Pole küsimustki, see ju paistab nende tööst välja! See ei pea olema ega saagi olla mitte iialgi tasuta. Kui ühe inimese hing on letis tasuta, siis on midagi paigast ära.
Ilma ajakirjaniketa saab ka pika ajalooga ajalehest ühel hetkel lihtsalt bränd, kuhu trükitud read ütlevad midagi sellist - if you always say no, you'll never say yes. Ehk siis mitte midagi.