• Tiina Kaukvere

Elusid muutev kapp

Updated: Sep 8



Värvisin viimase asjana enne suvekodust ära kolimist ühte öökappi, mille kevadel teise ringi poest ostsin. Ja mõtlesin pidevalt sellest, mis saab, kui üks jalg värvitud saab. Olin peas pidevalt kätest ees.


Pika peale hakkas see mulle närvidele käima. Selline tegevusest ees olemine muutis kärsituks, võib-olla isegi veidi lohakaks. Isegi, kui ainult veidi. Miks ma seda siis üleüldse teen, kui nautida ei suuda? Miks ma hetkeks ka iseendaga võitlemist jätta ei suuda?


Panin siis taustaks mängima ei kellegi muu, kui meie aja kangelase - Eckhart Tolle. Hakkasin tema loenguid kuulama. Varasemalt olen ka püüdnud seda teha, aga millegipärast vähemalt paar aastat tagasi tema loenguid kuulata ei suutnud. Raamatud on peale läinud küll, aga vestlused on kuidagi kaugeks jäänud. Raske on vaadata Youtube'i kirevuses ühte khaki-toonides vanemad meesterahvast laval istumas ja võtmas teinekord nii pikki mõttepause, et tekib tunne, et video on hangunud.


Mingi muutus on toimunud, neelan neid samu videoloenguid nüüd väga hästi ja soovitan teistelegi.


Kapi värvimise taustal rääkis Tolle hirmudest ja intuitsioonist: et kui on n-ö halb eelaimdus, kas see on päriselt meie intuitsioon või hoopis alateadvusest suuremaks paisunud hirm. Kas peaksime seda kuulama?


Kõik oleneb sellest, kas see on mõistuse sünnitis või mitte. Pigem on see, mille mõistus on n-ö välja mõelnud seotud rohkem ebaratsionaalsusega kui taipamise või sisetundega. Mängime ju pidevalt peas stsenaariumidega, mis sageli on negatiivsed, et välistada ohtusid oma eksistentsile. Kuhugi jäävad need "mängud" tiksuma. Ja siis on lihtne neid hiljem segi ajada müstilise halva sisetundega, eelaimdusega.


Kes on Tollega kokku puutunud, siis väga otse öeldes õpetab ta inimesi hetkes elama. Seda üritatakse praegu rohkem kui kunagi varem praktiseerida. See on moodne. Tehakse sporti, mediteeritakse, aga kasutatakse ka kõiki teisi vahendeid, mis aitavad inimesel pideva planeerimise asemel käesolevale hetkele pühenduda. Ühesõnaga, mingi hulk inimesi on vähemalt teoorias jõudnud äratundmiseni, et see on õige suund.


Praktikas on see aga suur väljakutse inimesele, kes evolutsiooniliselt on üks areneja ja plaanija. Olen mõelnud, et võib-olla on see meie ajastu inimese jaoks isegi saavutamatu oskus.


Selleks, et tekiks oskus hetkes elada, on vaja mõnes mõttes sundi. Sisuliselt peab olema päris halb olla ning seejuures peab olema võimalus kogeda, et leevendus sellele halvale on suurim siis, kui minna hetke.


Lääne inimeste üldine elujärgi on piisavalt hea, et ilma isikliku tragöödiata seda hetke kogemust naljalt ei otsita. Minnakse hoopis poodi, peole, trenni, tööle. Lihtsam, kiirem ja ajutine leevendus on ka üsna kindel.


Nii elataksegi külluslikult (st kõike on rohkem, kui inimesel on tegelikult vaja), aga pidevalt on tunne, et midagi oleks nagu puudu.


Selline puuduse tunne keset külluse ajastut. Huvitav ju.


Aga tegelikult panebki see õitsema kõik inimesest füüsiliselt väljaspool asetseva: kunsti, moe, tehnoloogia, arhitektuuri. Puuduse tunne paneb särama kõik selle, mida enda seest ei leita. Seda ilmestabki väga kaunis ümbrus. Tehismaailm. Vahelduvus. Kiirus. Ümbrus. Kõik see, mis kompenseerib sisemist rahutust ja puudujääki.


Kuna meile, lääne inimestele, on need kompensatsioonid niivõrd kättesaadavad, ajutisi leevendusi nii palju, ei usu ma, et sel ajastul on võimalik leida tee endasse. Isegi, kui on tekkinud koolkonnad, kes tunnevad huvi meditatsiooni, jooga, või keskkonnasõbralikuma elustiili vastu. Selline üsna põgus ja tingimuslik huvi on vaid osa kompensatsioonist.


Asi on selles, et see kõik on osa ego toidust ning mitte vabanemise tee algus. Inimesed otsivad end ning soovivad enda ümber asju, mis võiks neid kirjeldada. Parem maailm, eneseteadlikkus, loodus - see kõik kõlab hästi ja paneb paremini tundma. Me tunneme end paremate ja väärtuslikemate inimestena. Sellepärast võitleme jõuliselt oma tõekspidamiste pärast.


Ent Tolle tasandil pole üldse vaja võidelda. Isegi, kui eesmärk on üllas. Võitlust vajab vaid ego.


Ja sellepärast elame egomaailmas uskudes, et oleme kuhugi kõrgemale jõudnud. Tegelikult oleme endiselt siinsamas, õitsvas egomaailmas. Meil lihtsalt ei ole vaja enam võidelda otseselt ellujäämise nimel. Sellepärast on ka ego tugevam ja olulisem kui kunagi varem.


Inimene, inimkond on nii palju muutunud. Meie teekond läheb edasi. Me pole veel kuskil kohal, kuigi ego sooviks nii arvata. Vanimad homo sapiensi säilmed on umbes 300 000 aastat vanad. Aafrikast rännati välja esimeses laines 120 000 - 60 000 aastat tagasi. Meie emakese Maa ajalugu arvesse võttes on seegi pisku. Kui aeglane on ikkagi üks põhjalik ja tõeliselt muutev areng... Aukartust äratavalt aeglane. Austus.


Egoistlik on arvata, et mingi põlvkond on kuidagi valgustatum või vähemalt väga eriliselt valgustatud. Ent eks ole igal ajal olnud vähem või rohkem valgustatud inimesi, kes on end tugevalt inimkonna ajalukku kirjutanud. Võib-olla räägitakse kunagi sarnaseid lugusid Tollest nagu meile praegu Jeesusest või Issandast, kes juhmistatud inimest tulutult äratada püüdis.


Tõsi, võiks loota, et iga põlvkond on ilmselt grammike valgustatum. Aga, kas hetke essentsi tabavad meie põlvkonna lapsed päriselt ära... ma kardan, et mitte.


Ma usun, et kulub veel palju põlvkondi ja õppetunde enne, kui inimene avastab päriselt, et mateeria teda kunagi rahuldada ei suutnud ega suuda. See võib olla tööriist, aga pole lahendus.


Sellise avastusega võib inimene liikuda uuele tasandile, millest minul aimugi pole. Olen materiaalsuse tasandi inimene. Ja see pole ka halb, siin õitseb väline ilu, mida kannustab sisemine igatsus. Väga huvitav ajajärk inimkonna ajaloos. See kannustab ka näiteks tehnoloogilist evolutsiooni, mille üle me ka väga uhked oleme.


Mis juhtub tasandil, kus elu on sisemaailma-keskne, ei oska ma vanas rööpas isegi ette kujutada. Ma ei kujuta ette, milleks on inimene liigina võimeline. Kas meil on potentsiaali oma mõttejõudu efektiivsemalt kasutada? Võib-olla suudame end ise tervendada ilma tänapäeva meditsiinita? See kõlab utoopiana, aga ei saa olla naeruväärne, kui vaadata, kust me tulnud oleme. Ilmselt oleks neandertallasele nutiajastu ka naeruväärne.


Liikumine materiaalsuse tasandilt vaimsele kogu liigina ongi hetkel utoopia killast. Aga selle mõttega on kainestav mängida egomaailmas, kus üldlevinud tunnetus on, et MEIE oleme need, kes kohale jõuavad. Meie egodele lihtsalt meeldib nii arvata.


Ühe kapi uus elu lõpetuseks:


Oli see heleroheline, pikendatavate külgedega, mis tundusid ebapraktilised ja ilusad ka enam mitte. Värvisin kapi Annie Sloan kriidivärviga Florence. Suhteliselt pretensioonikas värv, aga mulle meeldis, ehkki ma ei teadnud esialgu, kuhu võiks säärane kapp isegi sobida. Mõtlesin oma Tallinna korteri peale, kus on suhteliselt igavalt valge magamistuba. Ja öökappe ka pole. Ent vahepeal sai sinna uus riidekapp tellitud ning öökapid sellisel kombel isegi ei mahtunud.


Kaks kihti mööblile mõeldud kriidivärvi kattis suurepäraselt.


Valge kriidivärviga "soperdasin" selle ühtlase roheka tooni ära, sest vana mööbel on nagunii piisavalt ebaühtlane ise. Seda on lihtsam kas värvida või vahatada kirjuks. Mingit eritehnikat mul pole rohke, kui vaid püüd hetkes olles soperdada ja mitte liigelt mõelda, kas järgmine pintslitõmme võiks pigem asja ilustada või rikkuda. Vahet pole.


Lõpuks leidis see kapp/laud endale koha Maru toas. Sai külge naljakad loomakujulised nagid (sest eemaldatud klappidest jäid alles augud ning Marul on kindlasti ilmtingimata vaja oma asju sinna riputada) ning on üldse üks veider taies, mis meenutab mulle Balit! Sealsed mangopuidust mööbliesemed on sageli kulutatud välimusega.



See paremal olev tool on kevadel minu tehtud, kuid sain kanga vahetamisega ühele poole alles eile. Pool aastat ettevõtmist ja pool tundi lahendamist.


163 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com