• Tiina Kaukvere

Ebamugav postitus

Kui siin kübermaailmas on keegi kogemata leidnud üles selle kirjutise, siis teatke, et ma väga loodan, et tunnete seda lugedes natukenegi ebamugavust.


Tereee, mul on siin pildil ebamugav (nagu alati, kui keegi mind pildistab). Heheheeee...

On koosviibimine üle pika aja. Inimesed on veidi võõrad, veidi tuttavad ka. Sumisevad ringi, jagunevad gruppidesse. Kuskil kaugemal kõlab naerupahvakas. Nad tunduvad olevat hoos. Ja mingis teises kohas hoog alles tuleb sisse (või ei tulegi). Sina oled suures suhtlemisnäljas, samas veidi väsinud päevast. Oled endaga vaeva näinud. Käinud pesus ja ehtinud. Mõelnud riietusele. Nüüd on kogu kupatus sul seljas ja oledki lõpuks kohal. Pealtnäha võid isegi olla oma n-ö "parim mina". Aga sees on tunne, et ei ole päris see - ei ole mugav ja vaba olla. Tegelikult, mis ma siin ikka jaman, päris ebamugav on kohati. Kas ma olen ikka okei? Kas mu jutt on okei? Mingi pingutus käib vestluste ja üldse oleku juurde. Peaks nagu teistele ka tõestama, et ma ikka okei olen... (Kui ma ikka olen?)


See on põhiline tunne, mis häirib minu pidusid, koosviibimisi. Ehk siis, mina ise häirin iseennast. Segan. See tunne läheb peaaegu alati seltskonda tundma õppides üle või taandub suuresti. Ma ju tean seda nii hästi. Ma isegi tajun selle lahkumist ning mõtlen, et ühel hetkel võib-olla räägin ma selle inimesega hoopis vabamalt. Hoopis teist juttu. Ma räägin seda juttu, mida ma päriselt tahan ja mõtlen. Võib-olla saavad meist isegi sõbrad. Ma võin hakata isegi fantaseerima ebamugavuse keskel sellest hetkest. Siis on vestlused hoopis sügavamad. Ja hea vaba on olla. Morning after on sageli selline, palju meeldejäävam. Milleks see pingutatud hetke raiskamine siis? Miks tuleb hommikuni oodata?


Mõne inimesega on nii, et ebamugavustunne kaob väga kiiresti. Ei pea liiga palju koos kogema. Ja teisega ei kao see mitte kuhugi ka uuesti ja uuesti kohtudes. Esimestest saavad tavaliselt sõbrad ja teised lihtsalt... on. Kuna ma ise olen esialgu tagasihoidlik, siis päris kindlasti olen ma reserveeritud nendega, kes on ise reserveeritud ja hoiavad end samuti tagasi.


Ent tegelikult ei ole ma tagasihoidlik inimene. Ma aina jutustaks ja vatraks. Ajalehetoimetuse avatud ruumis segasin ma päris sageli teiste tööd oma mõtteavaldustega. Sellepärast, et mul oli seal hea olla. Ma muudkui kommenteerisin midagi...


Milleks siis see näideldud tagasihoidlikkus? Iseenda tagasi hoidmine. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem häirivad mind need hetked, kus ma ei saa olla mina ise. Eriti sellised, kus ma ei saa, sest ma ise ei luba. Lenda peole ja lenda peale, mida sa kokutad! Ela! Nii ütlen ma endale mõttes, kui selle ebamugavustundega kohtun.


Aga ma ei saa..


Tunnen end ebakindlalt või ebapiisavalt. Võib-olla pean ma vajalikuks rõhutada siis teistele mingit oma saavutust või positisooni. Näidata oma teadmisi. Sõna sekka öelda, ehkki tegelikult ma võib-olla kõige parema meelega hoopis vaikiks ja oleks niisama...


Miks ei tundu "niisama" olemine piisav ja armastusväärne? Miks ei tundu ma ise endale piisavalt armastusväärne...




188 views0 comments

Recent Posts

See All