Ükskord astusin läraki peale Ubudi tänavale asetatud jumala ohvriannile. Kohalik poemüüja naeratas tuimalt. Ma ei kujuta ette, mitu korda on pidanud ta sellist vaatepilti nägema: juhm turist lömastab pisikeste näppude vahel valminud palmilehekorvikese sekundiga.
Või seda, kuidas kohalikule jumalusele on märjad ujumispüksid pähe tõmmatud, sest kuju on hea koht nende kuivatamiseks. Tegelikult on paljudel asjadel tähendus. Bali hinduism on väga detailne.
Hakkasin Balil olles hinduismi kohta internetist lugema ning sain üsna kiiresti aru, et ammendava ülevaate saamiseks kulub tunduvalt rohkem kui üks õhtuke arvutiga. Nii nüansirohke on see usk. Bali hinduismis on jumalaid, keda tänada ja paluda, palju. Ent tegelikult võib vist öelda, et ühel jumalal (võib-olla oleks isegi õigem öelda jõul) on mitu nägu?
Mõtlesin siis selle usu olemusest aru saada läbi sümbolite, mida ma turistina nagunii iga päev näen. Võtsin isegi rolleri ja sõitsin mööda küla ringi, et erinevaid templeid, altareid ja muid usuga seotud sümboleid üles pildistada ja neile hiljem tähendus otsida.
Canang sari
Palmilehest keeratud korvikesed ohvriandidega tänavatel, poodide ees, altaritel… Neid võib leida kõige veidramatest kohtadest.
Canang sari asetatakse iga päev peajumalale tundes tänulikkust rahu ja selle üle, mis on. Canang sari sümboliseerib isetut tänuakti. Nii ilusasti kirjutab vähemalt internet.
Canang tähendab väikest palmilehest korvikest ja sari essentsi. Kusjuures kõik andamid selles korvis on oma tähendusega. Shivat sümboliseerib näiteks laim. Vishnut pähkel. Isegi see, kuidas on asetatud lilled ja mis värvi need on, pole juhuslik. Punased õied lõunas sümboliseerivad näiteks Brahmat. Kollased, mis osutavad läände Mahadevat ning rohelised põhjas Vishnut.
Mõnikord on korvikeses ka raha, küpsis või komm. Nende tähenduse kohta võib internetis erinevaid jutte lugeda. Ühes kohas öeldakse, et raha tähendab isetust. Teises suurendab see lihtsalt andami essentsi. Kuna kanad, koerad, ahvid lasevad sageli korvikestes olevaga hea maitsta, siis kirjutataksegi, et ka see on üks eesmärke. Samas olen märganud, et kommid on sageli paberis... (Kindlasti suurendab see tänuakti ökoloogilist jalajälge, aga küllap hindud selle peale ka tulevad omal ajal.)
Canang sari asetamine on omakorda rituaal. Varem oli iga ohvriand veel täiesti unikaalne ning selle valmistamine oli samuti osa rituaalist, sest naine kinkis jumalale nõnda palmilehte voolides oma aega ja tänu. Ent nüüd pole Bali naistel enam nii palju aega, nad teenindavad turiste. Korvikesi tehakse tööstuslikus koguses ja standardiseeritult.
Igatahes on rahuldust pakkuv vaadata Bali naisi palmilehekorvikesi asetamas. Võib-olla on see nende jaoks saanud nii automaatseks tegevuseks, et mingeid mõtteid polegi. Võib-olla pole keegi eriti mõelnudki tegevusele, mida on nemad, nende emad ja nende emad kogu elu teinud. Ent ikkagi on sümpaatne näha naist keset kõige kiiremat päevatoimetust võtmas hetke iseendale ja oma jumalale. Süütamas viirukit, raputamas ohvriannile peale pühitsetud vedelikku, ütlemas palveid. Mulle meeldib see mõte, et nad võtavad hetke ja mõtlevad tänulikkusele. Mine tea, kas see on tegelikult automatism või ehedus. Mulle meeldib mõelda viimast.
Kurb on, et kui järgmine päev käes on, siis muutuvad palmilehekorvikesed lihtsalt prügiks. Kuivanud korvikesi vedeleb kõikjal, ehkki valdav osa korvist kõduneb looduses. Ikkagi on hale näha kõdunevat tänuakti vedelemas.
Elevant
Püha elevandi kujusid on Bali täis. See sümboliseerivat tarkust. Nii on elevandi peaga jumala kuju sageli koolides, valitsusasutustes, pankades, turul. Lisaks elevandi peale on sellel kujul enamasti neli kätt ja rasvane inimkeha. Sellist jumalust nimetatakse Ganeshaks. Ganesha kohta leiab internetist kõiksugu lugusid ja tõlgendusi. Samuti ka vastuseid küsimusele, miks on ikkagi jumalal elevandi pea.
Kuna usk ja legendid ning nende tõlgendused muutuvadki ajas ja ruumis, siis loodan, et ma ei tee liiga, kui ühe neist lugudest siia kirjutan. Kas kõik nii päriselt oli, ma kahjuks garanteerida ei saa. Ent mulle meeldib selle loo juures nii palju asju. Esiteks ma naudin, kui jaburalt see kõik mustvalgel kõlab. Ning samuti naudin ma mõtlema panevat tõlgendust, mida keegi on jabura loo ridade vahelt välja lugenud. Kui nii mõelda, siis on kõik jumalikud lood mustvalgel päris jaburad. Iseasi, kuidas neid tõlgendada…
Igatahes kõlab lugu nii: Parvati (armastuse, viljakuse, ilu jms jumal) pidutses Shivaga (Hävitaja) ning sai seejuures mustaks (?). Kui ta seda märkas, siis eemaldas mustuse enda kehalt ja valmistas sellest poisi. Parvati palus, et poiss valvaks, kui ta end pesi. Kui Shiva tagasi tuli, siis poiss ei tundnud jumalust ära ja takistas tema sissepääsu Parvati juurde. Shiva lõi poisil pea maha. Parvati selgitas Shivale, et poiss oli nende ühine poeg. Shiva proovis teda päästa ja palus oma abistajatelt, et võtke kelleltki pea, kes magab pea suunatud põja. Nii leidsidki abistajad ühe elevandi ja Shiva kinnitas pea poisi torsole.
Hehe, üsna jabur lugu. Ent sellele on üks tore tõlgendus, mille leidsin. Mustus sümboliseerib ignorantsust, kuna pidustustes võid kaotada pea ja fookuse. Shiva aga sümboliseerib ka tarkust. Ignorantsus ei tunne tarkust. Tarkus peab ignorantsusest üle saama, seljatama. Ja see tähendabki pea maha raiumist Shiva poolt. Elevant tähendab aga hinduismis tarkust, sest elevandid lähevad raskustele vastu, mitte ei jaluta ümber. Nad eemaldavad need ja sammuvad edasi.
Saput poleng
Minu üks lemmikumaid sümboleid. Saput poleng tähendab tõlkes kahevärvilist lina. See sümboliseerib austust tasakaalu ja harmoonia vastu.
Jällegi, ma loodan, et nii päriselt on, nagu kirjutatakse: balilased usuvad, et maailm pole mustvalge, alati on halba ja head nii maailmas, kui ka inimestes. Veelgi enam, nad usuvad, et halba pole heata. Tõusu ilma mõõnata, õhtut ilma hommikuta, rõõmu ilma kannatuseta. Nad õpivad seda kõike hindama.
Kõikvõimsast internetist lugesin veel, et balilased usuvad, et on kolm spirituaalset kihti: välimine, keskmine ja seesmine kiht. Kõige välisema kihi puhul on “musta” ja “valge” erinevus väga selgelt näha. Need, kes teevad lihtsalt vahet kurjal ja heal, õnnel ja ohvrimeelsusel, õigel ja valel elavad suuresti välise kihi tunnetusel. Nad pendeldavad “musta” ja “valge” vahel.
Mida sügavamale inimene läheb iseendas, seda hallimaks muutuvad alad ja piirid. Inimene näeb, et ohvrimeelsus on osa õnnest, leiab valgustust tehtud vigadest, mõistab, et miski pole päriselt halb. (Imeline, kas pole?) Nii ohvrimeelsus kui ka rõõm on jumala kingid.
Mõnikord on seotud must-valge rätik ümber puu, mis annab mõista, et hing on puu sees. Enamik hindusid reageerivad kuidagi sellisest puust möödudes. Palvetavad endamisi, välgutavad tulesid.
Tuulelohed
Lohesid on Balil lennutatud kaua. See on esivanemate traditsioon ning nii loodetakse pääseda lähemale jumalatele, kellelt palutakse head saaki.
Lohe tegemine on kogukondlik traditsioon. Kambaga valmistatakse need pambusest, pühitsetakse sisse ja kui lohe on oma tseremoonia eesmärgi kandnud, siis see põletatakse. Selles olev jumala hing saab nõnda vabaks. See mõte meeldib mulle, et materiaalsetes asjades ei olda kinni, isegi kui nendesse on palju vaeva pandud. Kogemus on oluline.
Taas pole lohe välimus juhuslik. Punane sümboliseerib Brahmat, valge sümboliseerib Vishnut. Must sümboliseerib Shivat.
Kogukond
Kuna tseremooniad võtavad nii suure osa hindude elust ning neid korraldatakse paljuski kogukondades, siis on kogukond balilase elus väga olulisel kohal. Kogukond teab täpselt, kes kuidas elab. Taksojuht Made rääkis, kuidas kogukonna eest ei ole võimalik varjata, kas sul on tüdruksõber või oled sa üksinda. Kui on tüdruksõber, peate mõistagi abielluma. Ent kogukond ka korraldab sulle suure tähistamise, kui sa lõpuks sured!
Kogukondlikkuse tõttu on ilmselt hinduism Balil tänaseni sügavalt juurdunud.
Tri Hita Karana
Bali hinduismi elufilosoofia, mis baseerub harmoonial. Laias laastus on heaolu kolme harmoonia tulem: 1) harmoonia jumalaga; 2) harmoonia inimestega; 3) harmoonia looduse ja keskkonnaga. Harmoonia jaoks tuleb kogukonnaga koostööd teha ja empaatiline olla. Tehes haiget teisele, teeme ka endale. Jumala jaoks tuleb rituaale korraldada ning ohverdada. Loodust tuleb hoida ja sellele tagasi anda.
Ehk siis inimene on sotsiaalne olend, kes on osa loodusest ja läbi selle ka osa jumalast.