• Tiina Kaukvere

Väljakutse võlu ja perfektsuse valu



Minus on koos perfektsionismipüüdlus ja samas boheemlus. Ma tunnen end kord perfektsionisti, kord boheemlasena ega saa aru, kumba minus rohkem on. Või pigem, kes olen päriselt mina, kes on hirmude loodud "mina".


Kui sündis Maru, sai perfektisonist igatahes valusa hoobi. Ta oli rahulolematu, sest päevakava oli sageli kontrolli alt väljas, väsimus suur, kõik segamini. Proovisin päeva alustada täiuslikult (mida iganes see ka tähendab) ja see püüdlus purjetas juba enne hommikutundide lõppu kuhugi nägematute lainete taha. Proovisin nii väga luua perfektset elu, keskkonda, kodu, perekonda, kus kõik oleks rahul ja rõõmsad. Siiani proovin tegelikult...


Kui tuli tagasilöök, siis tundsin end olukorra ohvrina: mina püüan, aga saatus ei soosi püüdlusi. Ohvri magus valu.


Paari aastaga olen omajagu muutunud. Ei saa öelda, et ma olen perfektsuse janust vabanenud, aga ma ei tunne, et kaos mind nii väga ahistaks kui varem. Võtaks nii kiiresti tuju ja tahtmise. Pusin üsna rahulolevalt oma kaoses nagu üritaks segamini paisatud mullast sirgeid vagusid välja künda. Vahel ajab muidugi närvi ikka. Aga tõttöelda reageerin vähem.


Olen vist hakanud lõpuks aru saama, et perfektsust ei eksisteeri. Pole olemas. On erinevad eluhetked, mis tekitavad erinevaid emotsioone. Ja sel pole midagi seotud perfektsusega. Seda pole mõtet ka neist hetkedest taga ajada.


Eckhart Tolle ütleb umbes nii: hetke vastu pole mõtet võidelda. Rahulolematus sellega, mis on, tähendabki võitlust. Hetke peab võtma nagu see on, siis võitlus kaob.


Haiglas lamades suutsin seda ja ei suutnud ka. Kogesin väga head võrdlusmomenti. Kui leppisin sellega, mis on, kulges aeg kiiresti ja vaevadeta, emotsioonideta, ootusteta. Ma arvan, et see oli ka relv, mis mul aitas need pikad nädalad ilma Maruta üle elada: leppimine olukorraga.


Kui tekkis suur koduigatsus, hirm unetuse eest või küsimus, miks just mina, haaras paanika ja võitlus. Olukord polnud muutunud, aga vaimselt oli kõik palju hullem kui eales. Selle tunde autoriks ei olnud mitte keha ja füüsiline valu, vaid pea. Mõtlemine põhjustas mulle kannatusi, mis olid kindlasti (!!!) suuremad kui need füüsilised...


Pole parata, olen inimene. Emotsionaalne.


Minu terapeut ütles mulle ükskord, et ma mõtlen üle. Mida see üldse tähendab? Ma ju mõtlengi pidevalt, aina mõtlen. Ka see tekst on mõistuse ja mõttetöö vili... Kas see on halb? Kas seda ei peaks olema?


Koos jõudsime järeldusele, et ülemõtlemine on see, kui tekib emotsioon. Sageli nii suur, et hakkab segama tegutsemist. Ehk mõtled õue minemisest, aga veel enne, kui tegutsema asud, tekib emotsioon, mis hakkab seda takistama. Halb ilm, vaimne väsimus, mõni loll hirm... Need on nii tugevad emotsioonid, et rullivad esialgsest plaanist üle nii, et ühtäkki tundub see kõige halvem plaan üldse. Lihtsalt halb tunne jääb järele.


Kas selle halva tunde asemel poleks parem päriselt kogeda, mis saab, kui õue minna? Tundub ju palju aja- ja energiasäästlikum.


Olen osaliselt vabanenud pettumusest, et mina nii väga üritan, aga elu muudkui loobib katsumusi teele, mis ei saagi seetõttu olla perfektne. Tolle ütleb, et väga tore, et see pole juba perfektne. See võtaks arenguvõimaluse.


Katsumused on enesearenguks vajalikud. Meil on erinevad õpetajad ja erinevad oskused, kuidas nende katsumuste keskel hetkes püsida ja mitte end ära kaotada. Keset perfektsust elades ei oskaks eales hakkama saada heitlikkuses, ootamatustes. Ainult perfektne keskkond oleks see, millest me täielikult sõltuks. Kui see laguneks, laguneks ka meie vaim ning meid päästaks vaid instinktid. Instinktidest ainuüksi aga inimloomus ei rahuldu. Me pole loomad.


Õnneks on kõik teisiti. Meil on heitlik keskkond, milles õpime elama. Seetõttu oleme paindlikud, otsime stabiilsust ja rahu selles heitlikkuses. Lõpuks midagi ikka leiame...

Me ei pea otseselt asuma võitlema keskkonna ja selle muutlikkusega, aga õppima neid muutusi aktsepteerides õnnelikud olema. Õnnelikkus muudabki lõpuks ka paremaks keskkonna, meid ümbritsevad.


***


Saan uuesti kõndida kilomeetreid! Keset sügist! Minu lemmik aastaaeg! Ja mul on seda tehes aega märgata. Olen aru saanud, et see on luksus, et uitad suvaliselt ringi ja vahid tammetõrusid, auku maas, puulehti. Ühte asja on veel vaja - oskust seda teha! Õnneks olen ma 2 aastat lapsega kodus olles juba veidi harjutada saanud. Niisama vahtimist. See on üks võluvamaid tegevusi ja lõõgastus! Ma võiksin ju tema une ajal teha kõike muud, aga ikka avastan end temaga koos niisama vahtimas. Justnagu ma lapsepõlves seda teha oskasin, tundmata süümepiinasid tegemata jäänud kohustuste või eesootava pärast.


Ma viimaks elan - nii tunnen "niisama vahtides".


Tore RMK rajake Elistvere loomapargis. Viib järveni!
Seal, kus Oliver sündis, lõpetasin mina ülikooli.
Cheesy, aga mis sest!
Kõdunemise ilu.
Diagonaal.
Nature meets city.
Meie eluke.
Hea, et pole selline...
Mummud.
Jeioo (Maru keeles lilled).
Botaanikaaias...
Mummide lemmik taim.
Tuli, nägi ja võitis (päikese).
Tähtveres jalutades saab kõhu täis.
Minu roosid (loe: petersell).
Eksootika.
Energiavampiir.
Pange tähele, mõne nädala pärast sellist vaadet enam pole!
Sest...
Julge eristuja.
Nõutus.
Linnaseened.
Tõruuputus!

Ilusat sügist ilmauurijate poolt!



218 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com