top of page
  • Tiina Kaukvere

Suur tänutunne

Olen nii tänulik, et saan olla siin kõikide elujuhuste kokkulangevuse tõttu. Ja mida tänulikum ma olen, seda rohkem pakub elu põhjuseid, et veelgi tänu tunda.



Veel kaks kuud hiljem tunnen ma iga päev lapsi hommikul lasteaeda viies, et siinne loodus on uskumatult ilus! Tahan kõike seda ilu jäädvustada, maailmaga jagada.


Kui ma õhtul kottpimedasse prügi välja viima lähen, kuulen mere kohinat. Või isegi müha. See on nagu beebide white noise.


Siin on maha sadanud tõeline muinasjutulumi ning metsas ringi käies muutun isegi veidi ahneks soovides seda ilu enda sisse ära mahutada. Või sellega midagi peale hakata. Ja parajasti seda tunnetades näen kaugelt, kuidas minu poole sammub huvitatud hobupaar. On see ikka päriselt?


Ahnitsen ka hommikust vaadet aknast. Iga kord, kui seda vaatama jään, siis mõtlen "ohsa, pagan!!!"


Milline kunstnik on loodus ja kui hea, et mina selle kunsti keskel olla saan. Kui tänulik ma selle eest olen. Veel olulisem, et on aega, et seda ilu vaadata ja kogeda. Ega minagi pole sellega veel harjunud. See teebki mu selliseks ahneks rabistajaks. Tahaks pildistada, filmida, sõbrale saata... Ma juba ootan, millal see kõik mind tüüneks muudab. Ja ma loodan samas, et ma kunagi sellega päriselt ei harjugi. Ühesõnaga ma õpin selle ilu keskel elama. Hahahaa, vot! Kui see on probleem, siis sellisega ma elada tahaksingi!


Mõistan, et pean olema väga tänulik.


PS!

Kirjutan ühte lahedat lugu, millega seoses olen välja uurinud, et 2000ndatel sündinud noorel inimesel on Põhjasõjani tagasi minnes üle tuhande esivanema. Milline juhus see ikka on, et meist igaüks sellisel kombel eksisteerib. Milline juhuste-juhuste-juhuste-juhuste-juhuste... juhus.



117 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page