• Tiina Kaukvere

Sosinad ja märgid



Elu on viimasel ajal mulle ette visanud märke sellest, et peaksin õppima kuulama neid elu sosinaid ja märke. Ma üritan, ehkki nii palju energiat kulub mingisugusele logistikale ja manageerimisele, mis võtab igasuguse tähelepanu ümbritsevalt ära.


Pooljuhuslikult vaatasin raamatu “Flow Mo” autori videot sellest, kuidas see raamat sündis. Esiteks muidugi tekkis tal suur huvi ja hasart (äratundmine?) selle raamatu teema vastu (elu kooskõlast menstruaaltsükliga). Siis hakkas ta kõikjal nägema hundi kujutusi (ka flow on tagurpidi ju wolf). Raamat ise sündis suuresti tänu sellele, et autor avastas oma raamaturiiulilt juhuslikult fänni saadetud raamatu “Naised, kes jooksevad huntidega”. See raamat kogus seal niisama tolmu. Justnagu minu riiulis kogub sama raamat tolmu. Sellepärast kõnetas tema lugu mind ning ma jõudsin tema kirjutatud raamatuni “Flow Mo”, mida ma nüüd loen.


Seejärel viskas mulle YouTube ette Oprah Winfrey õpetuse sellest, kuidas elu sosinaid tuleb tähele panna ja kuulda võtta. “Elu sosistab sulle pidevalt alates hommikust, kui silmad avad, kuni õhtuni, kui need jälle suled. Nende sosinate kuulamine on oskus, mis aitab panna pusle kokku, et näeksid suuremat pilti oma teekonnast,” räägib ta seal. Kui sosinat kuulda ei võta, siis hakkab see nagunii muutuma üha valjemaks ja valjemaks. Ja kui sa seda ikkagi ignoreerid, saab sellest viimaks probleem, mis ühel hetkel hakkab elu liiga tugevalt häirima. “Ma tean kindlalt, et elu sosistab sulle koguaeg. Võti on õppida kuulama sosinaid enne, kui nad probleemimüüri moodustavad.”


Ma proovin siis kuulata, mida mulle sosistatakse. Praegu tajun ma ikkagi rahulolematust. Ma tunnen rahulolematust sellega seoses, et ma olen loodusest nii kaugel. Linnakeskkond hakkab mulle vastu. Ma ei suuda enam leida seda positiivsust siit, mis varem. Ma tunnen mingit looduse kutset, aga ei saa täpselt aru, kuhu ma minema pean või mida sellega tegema pean. Lihtsalt metsa? Meeleldi, aga ikkagi on midagi veel. Loodus on nii kohutavalt inspireeriv, aga ma ei oska selle inspiratsiooniga midagi peale hakata rohkem, kui suunan siia. Sellesse "salablogisse". Kas ma peaksin kolima linnast ära?



Teine asi, mis mind kõnetab, on ka ikkagi miinusmärgiga. Ajadefitsiit. Ma olen sellest nii väsinud ja tüdinenud. Kui ma ka aega lõpuks saan, kus võiksin keskenduda millelegi, mis vaimule hea on, siis ei oska ma seda. Ma manageerin edasi seda pisipudi ning tunnen rahulolematult end. Ma tunnen, et elan pidevalt defitsiidis. Kui ma ka millegi loovamaga tegelema juhtun, tunnen, kuidas aeg sulab käes ära. Ma nagu jookseks kellaga võidu. Sunnin end olema loov, sest praegu on see “aeg”. Aga nii ei ole loomulik… Ma soovin selle enda jaoks ära lahendada. Ma tahan elada külluse tundes ja mitte defitsiidis.


Hakkan oma märke kuulama. Alustuseks pean ilmselt lihtsalt rohkem metsas veetma. See tundub õige. Mets kutsub.






151 views0 comments

Recent Posts

See All