© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com

  • Tiina Kaukvere

Sellest, mis mind rõõmsaks teeb...

Õhtul magama jäädes tundsin, et tahaksin mõtetele mingi reseti teha, sest ainult koroonaviirusele mõtlemine olukorras, kus sa suurt midagi peale toas passimise teha nagunii ei saa, ei tundu kõige tervislikum.

Taies ja autor ise! Maru plaksutaks küll!

Hommikul Terevisiooni lainele lülitudes olin juba lubadust murdnud ja pea arutas taas täie rauga selle paganama viirusega võitlemise metoodikate üle. Monkey mind. Otsustasin siis selle aruteluga midagi teha ja kirjutasin Postimehele ülevaate sellest, mida Hiina ikkagi tegi, et nüüd viiruse seljatanuks lugeda saab. Vahtisin Scanpixist maailma fotopanka Wuhanist ja monkey mind ketras veel jõhkramalt. Kõik teed kinni, kodust väljumine rangelt keelatud, toidud pakikestesse... Kuuldavasti kortermajade uksi isegi keevitati kinni. Rets tundus see kõik selle kõrval, mida viljeleb Itaalia. Olen ise Hiinas ja isegi Xinhua toimetuses käinud. Tean hästi, et sealt läheb avalikkuse jaoks välja rangelt kontrollitud materjal. Tsensuur valitseb selles riigis ja see peegeldus ka fotovalikus. Või siis oligi tõesti Hiinas ainult ja ainult kord ja mitte mingit kaost ajal, mil 11 miljonit elas eriti ranges karantiinis...


Olen õnnelik, et ma ei ela Hiinas, vaid Eestis, kus sellisest sundolukorrast võib tulla ka palju positiivset. Ma näen selleks kasvulava, ehkki raske on ka.


E-õpe kulgeb kindlasti kohanemisraskustega. Minu lugu Postimehes pandi maksumüüri taha, reklaamirahad kukuvad väljaannetel tagant ära (mida sa reklaamid, kui teenust või toodet pakkuda ei saa). See on ühine proovikivi, mis fantaasia ja mõtted lendama paneb, vanast mullist vägisi välja toob. Võib-olla on e-õpe täis tundmata võimalusi? Haridusministeerium palub koolidel ajutiselt loobuda õpilaste hindamisest. Aa võib-olla ongi mingi parem viis kui need hinded? Ja lõpuks saab selgeks, kes maksab ajakirjanikele palka. Keegi kolmas. Keegi reklaamiandja. Millist kvaliteeti teie ootate “tasuta” asjalt, mille asemel maksab teie eest raha keegi tundmatu?


Need on vaid üksikud näited, et sellised olukorrad on viljakad pinnased paremate lahenduste leidmiseks. Võib-olla ei peagi mingis asutuses kodust töötamist nii väga pelgama… näiteks Postimehes! Mõne ajakirjaniku jaoks toimib kodukontor palju paremini kui avatud kontor. Asi on lihtsalt usalduses, mis peab sinna juurde käima.


Kui suudaks jätta korra kõrvale hirmu, siis ma näeksin ainult võimalusi… ja tunnetan inspiratsiooni.


See kõik selleks. Tahtsin ammu kirjutada jätku maailma päästmise postitusele. Paistab, et loodus on taas kõikvõimas ja maailm hakkas end inimeste eest nüüd küll ise päästma. Ent vanamööblist on sellegipoolest saanud minu uus hobi. Veel enne kui sekretärkummut valmis sai, rändas meie tühja tuppa paar uut/vana tooli ja laud. Kõik Sõbralt Sõbrale poest ja kokku hinnaga 50 eurot. Juurde valge ja must kriidivärv, lakk ning vaha… ja tõttöelda saaks Jyskist tuttuued kätte odavamalt. Aga see ei ole see!



Vanamööblit on nii äge taaskasutuspoes piidlemas käia. Neil puutükkidel on ajalugu, nad on näinud ja kogenud. Nad lõhnavad täiesti teisiti. Sekretärkapi sahtlis on endiselt eelmise omaniku lõhna tunda. Nad on omapärased ja kõige tähtsam… neid saab enda käe järgi vormida. Paljud neist on väärt uut algust.


Nii palju potentsiaali!

Seekord otsustasin söögilaua ja tooli kasuks, sest minu Tallinna kodus selliseid asju polegi. On vaid imearmas vorstikujuline köök, kuhu suurt söögilauda paraku ei mahu. Sellepärast tahtsin midagi väikest, kuid piisavalt suurt, et kaks inimest seal saaksid hommikukohvi nautida. Minu Tallinna kodu kööki paistab hommikupäike!


Kriidivärviga ümber käimise osas olen ma veel üsna roheline. See on hea kattev värv, kuid ka väga paks ning kiiresti kivistuv. Pretensioonikas võib olla ka vanamööbli lakk, mida eemaldama ei pea, kuid mis võib hiljem värvi alt siiski üllatusena välja kuivama hakata. Ent tunnen end juba palju kindlamalt kui esimest kappi roheliseks võõbates. Siis sai seda tehtud ikka teosammul.



Väikesed vihjed! Suur sekretärkummuti avalikustamine toimub siin blogis ka ilmselt kunagi tohututele lugejamassidele.

Ent ka need kaks viguritega tooli ja laud võtsid aega tunduvalt rohkem, kui algselt arvasin.



Kokku nokitsesin uue projekti kallal kahe nädala õhtupoolikutel. Panin Osho mõttetarkused taustaks mängima ja värvisin. Ja kui vahel tekkis tunne, et saaks juba ühele poole, saaks asja valmis, saaks eesmärgi täidetud, teatas Osho mulle järgmist.


Ma olen terve elu sulle öelnud: EI OLE EESMÄRKI! Elu ongi eesmärk, peale elamise ei pea sa midagi saavutama. Kõik saavutused on ego kaitsmiseks. Aga see, mida sa saavutad, ei oma tähtsust. Raha, võim, teadmised… need ei anna sulle n-ö “elu”. Ambitsioone saavutades kaotad sa hoopis oma elu. Sa ohverdad oma elu, mis sinu käest libiseb. Sa tabad selle ära surmahetkel. Sa saad aru, et oled püüdnud saavutada eesmärki, aga oled unustanud elu ise. Eesmärk on alati tulevikus, aga elu on olevikus. See on siin. Eesmärk on alati kaugel, aga elu on selles hetkes. Sa ei pea elu saavutama, SA OLED ELUS. Ainult surnutel võivad olla eesmärgid. Elavad elavad! Seni kuni sa elus oled, siis ela!

Kui elul oleks eesmärk, siis varem-hiljem saaks see täidetud. Then what?


Elage!





63 views