• Tiina Kaukvere

Sõna on vaba ja... jõuetu



“Maailma parandamine ei alga maailma teisest otsast, vaid sinust enesest millimeetri haaval,” on oma päevikusse kirjutanud Arvo Pärt. Selles lauses võib peituda võti, mis selgitab, miks üldse valitakse presidendiks sellise jutuga inimene nagu Trump, ministriks Helme või miks naised Poolas sunnitakse põranda alla aborte tegema. Tohutu hulk inimesi, olgu nad kellegi (sageli isegi mitte iseenda) nägemuses liberaalid või konservatiivid, on iseenda asemel ametis sellega, kuidas teised elama peaks. Me kõik oleme liiga ametis sellega, kuidas teiste maailma “parandada” selle arvelt, mis sünnib oma kodus.

Seda, et sõna on vaba, aga sellel pole ka väga suurt kaalu, hakkasin tundma ajakirjanikuna aastaid tagasi. Postimees nõudis kord ühelt ja kord teiselt poliitikult vastutuse võtmist, sageli sõnade pärast. Aga mingil põhjusel jäi reaktsioon sellele nõudmisele tagasihoidlikuks. Ka Postimehe nõudmine jäi sõnadeks, mis üsna pea unustati. Nõudja ise ka unustas. Neid nõudmisi sai ju ka üsna palju, eriti peale seda, kui poliitikud avastasid sotsiaalmeedia.

Nüüdki vaatasin huviga kolleegide pressikonverentsi, kus Mart Helme teatas tagasiastumisest ja solvas ajakirjanikke, kes oma tööd teevad. Ei saanudki aru, miks ta tagasi astus, sest kõik vastvalitud USA presidendi suunal öeldu sai üle korratud, õigustatud ning jäi mulje, et ta tahaks rohkemgi öelda. Nii on talle igati mugav vahetada ministrikoht riigikogu spiikri koha vastu välja. Riigikogu esimees on vabariigi presidendi järel teine isik riigis, kes võib vajaduse korral ajutiselt täita presidendi ametiülesandeid. Vähem väga otsest ja selget vastutust, rohkem võimalusi sõnu teha. Isegi peaministril on nüüd võimalik öelda, et tal ei sobi nii kõrget ametikandjat enam noomida. Mart Helme tahab ka tulevikus rääkida vabalt seda, mida ta arvab.

Sõna on vaba, vabam kui eales. Helme näoga EKRE on selle tunnistuseks. Sõna- ja arvamusvabadusega saab õigustada kõike. Ka solvanguid, isegi valetamist. Rääkijaid on palju ja rääkijale on ka palju lubatud.

Häda on selles, et kuulajaid on vähe. Rääkimisest on saanud omaette eneseteostuse liik, meelelahutuslik ventileerimisvorm. Ikka tulevad seltskonnas jutuks homoseksuaalide õigused, USA presidendivalimised, valitsuspoliitika või muu teema, mis on küll aktuaalne, aga keskmise Eesti inimese argimuredest tegelikult üsna kauge. Seda julgem on sellesse sukelduda ning tunda rõõmu, kui kogu kamp sinu mõtteid tunnustavalt jagab. Ja teistmoodi põnev on ka, kui osa sellest kambast eriarvamusele jääb.

Kui palju on selles soovi kuulata, mida teine päriselt arvab, kui palju oma üsna selget veendumust teistega jagada? Julgen tunnistada, et esimene on pigem teisejärguline, kuid siiski väärt boonus.

Rääkimisest saadav nauding on kuulamise lämmatanud ning sellega omakorda muutnud jõuetuks ka sõna. Seda kogesin taas selgelt, kui Postimehes ilmus minu kirjutis “EKRE fenomenist vabanemine ei vaja võitlust”. Ja sealt jõudis see saatesse “Olukorrast riigis”. Kolleeg Karnau tsiteeris ühte lauset: “Ühel hetkel aga ei jaksa enam nii sageli reageerida, süttida, eredalt põleda.”

“Lugesin ja mõtlesin selle peale ja olen Tiinaga nõus, ei ole mõtet rohkem vastu punnida. (…) Kui ei ole mõtet rohkem vastu punnida ja rääkida inimlikest väärtustest, siis kui ma 20 minutit tagasi rääkisin sellest, et ei ole täpselt aru saada, mis seadus tuleks panna rahvahääletusele, siis ma tegelikult eile õhtul mõtlesin selle seaduse välja, mis tasuks rahvahääletusele panna: edaspidi ei ole mitte ainult homoabielud keelatud, vaid üldse on Eestis lubatud ainult kristlikud abielud. (…) Siis ühtlasi võiks perekonnaseadust täiendada nii, et lahutamine tuleks keelata või lahutamise loa üleüldse võib saada peapiiskopi nõusolekul. (…) Samuti tuleks minu arust keelata abieluväline seks. (…) Minu arust tasuks veel mõelda sellele, et vallaslapsed, kes sünnivad, tuleks vanematelt ära võtta. (…) Siis järgmine asi võiks olla see, et (…) kõik erakonnad parlamendis liidetakse ning Eestis hakkab edaspidi tegutsema üks Eestimaa Keskerakond, mille esimees on Jüri Ratas, kelle targal juhtimisel riik edasi läheb. Need erakonnad, mis on väljaspool parlamenti, keelatakse. (…) Ja üks asi võiks selles seaduses veel olla: tulevane Eesti president võiks ühtlasi olla ka peapiiskop. (…) Miks me siis võitleme, lähme kaasa?”

Seda kuuldes tundsin esiteks oma sõna jõuetust. Ma olin kirjutanud midagi südamest. Seda oli märgatud, loetud ja mitte mõistetud. Ma ei öelnud selle looga, et me peaks ignoreerima enda ümber sündivat ebaõiglust. Ma arutasin, kas reageerimiseks võiks olla muu alternatiiv kui sarnane emotsioonipuhang, mis sellel, kes väga tahtlikult teist solvab.

Ma kas ei väljendanud end piisavalt selgelt või siis valis minu kuulaja teadlikult välja detaili, millega ta ei nõustu. Sest kõiges muus oleme laias laastus ühel meelel. Me näeme Karnauga koos samu murepunkte ja küsitavusi, ainult tee lahenduseni võib, aga ka ei pruugi, meil erineda. Meil on rohkem sarnasusi kui erinevusi.

See kõik poleks üldse nii tähtis, kui ei illustreeriks hästi ühiskonna murede lahendusi pantvangis hoidvat tendentsi. Pisinüansside nimel ollakse valmis minema suurde võitlusesse lähedaste inimestega, rääkimata sarnaselt mõtlejatega. Teinekord on need võitlused nii kanged, et jääb märkamatuks, milline üksmeel kõiges muus selle detaili ümber valitseb. Erinevus saab olulisemaks sarnasusest ja lahenduse leidmine, mille nimel ei tohiks ju lubada kuhugi kinni jäämist, muutub teisejärguliseks.

Samuti tundsin saadet kuulates Karnau enda sõnade jõuetust. Kellele räägivad poliitikasaadete tegijad või poliitikud ise oma saadetes? Kuulajad on oma tõe juba valinud ning piisab vaid ühest lausest, mis seda kinnitab ning kõik muu nulliks muudab. Sõnad, veel vähem kriitika, ei suuda sel põhjusel enam mõjutada teisitiarvajaid.

Mõjutavad nad siis oluliselt neid, kes nagunii juba sama meelt? Ka nemad on oma tõe valinud ning selle kordamine kellegi suust saab pakkuda vaid rahuldust. Meelelahutust. Kõige rohkem pakub see aga rahuldust rääkijale endale ja see ongi põhjus, miks jõuetuid sõnu aina enam räägitakse. Ainus kõrvalnäht on see, et mida jõuetumana need tunduvad, seda kangemaks ja suuremaks muutuvad.

Kui ma mõtlen muredele oma argielus, mis päriselt lahendust ootavad, siis väga harva saan lubada seda, et räägin samast murest lihtsalt rohkem ja suuremate sõnadega. Või nõuan lahendust veel valjemal häälel. Selline meeleheitefaas võib käia muidugi lahenduse otsingu juurde, kuid praktiline elu ei luba sellesse kapselduda. 

See paneb mõtlema, kui paljud ühiskonda lõhestavad “probleemid” on kõige valjemalt rääkijate jaoks päriselt probleemid, mida tuleb lahendada. Ja kui paljud lihtsalt meelelahutus, mille tulemuseks võib boonusena olla rääkijale ainuõige tunduv lahendus, aga pole ka hullu, kui see kõik vaid meelelahutuseks jääbki. Sest mida kangemaks ja jõuetumaks muutuvad sõnad, seda tõenäolisemaks muutub ka viimane variant. 

Ent kusagil on olemas need inimesed, kelle pärismure arvelt oma meelt lahutatakse.

114 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com