• Tiina Kaukvere

Sõda ja sõbrad...



23. veebruari õhtu. Peatume oma pisikese perega ühes sümpaatses eestiaegses majas Tallinnas Pärnu maanteel. Airbnb. Kiirustan sünnipäevale. Enne veel hüppan läbi lennujaamast, et tervitada Austraaliast üle mitme aasta Eestisse saabunud Marinit. Austraalia on lõpuks piiri avanud. Ja Pärnu maanteele tagasi jõudes seisavad meie maja ees juba kaitseväemasinad. Tuppa jõudes on mul kange soov Maru Vabaduse väljakule viia. Kasvõi korraks. Mürisevad masinad - need talle meeldivad. Ehkki ta ei saa ju üldse aru, milleks need tegelikult mõeldud on. Kahman ta sülle ja pakkisin sisse. Kiirustan, sest Marul on juba uneaeg! Masinate asemel imetleb ta jäägitult orkestri saatel marssivaid kaitseväelasi. Nad teevad vabariigi aastapäeva eel pimeduses proovi. Muusika, samm, hüüatused. Vahepeal hõigub Maru kaasa ning kui ma palun tasem olla, küsib ta, et miks need onud siis võivad niimoodi karjuda.


Ma olen varemgi temaga vabariigi aastapäeval paraadi vaadanud. Alati on tekkinud vastandlikud tunded. Tol õhtul mõtlesin, et ehk tähistatakse Maru täiskasvanueas vabariigi aastapäeva hoopis teistmoodi. Ei ole lahingmasinaid, mille vaatamine meile mingisuguse turvatunde peaks tekitama. Ei ole relvi, mis on mõeldud ju teisi inimesi tapma. Äkki on juba varsti maailm hoopis teistsugune!



Järgmisel hommikul, peale pikale veninud sünnipäeva, kus kohtusin nii paljude vanade-tuttavate nägudega, sain aru, et ma olen ikka naiivne küll. Hästi oleks, kui Maru noorus poleks rohkem relvastatud kui minu, lumehelbekese oma seni on olnud. Ma ei suutnud ega suuda siiani uskuda, kui palju kurjust on maailmas. Ning kui palju pimedust ning ükskõiksust või hirmu (?), mis sellele kurjusele teed juhatab.


Meilgi pidi tulema tore päev, ent uudiseid lugedes tekkis jõuetu ebaõiglustunne, mis võttis igasuguse tahtmise. Oliver oli silmnähtavalt ärevil ja kuulas sageli raadiot, luges uudiseid. Üritasin Maruga koos olles “kohal olla”, aga olin ka närvilisem, mida tema märkas. Õues oli kõle tuul, mis mingil hetkel lausa seinana ees seisis. Lapsed ronisid soomukitel ja tahtsid sihikutest sisse vaadata. Minu jaoks oli see kõik nüüd eriliselt rõve.


Me oleme olnud täiesti naelutatud uudistesse. Peas on läbi käinud miljon mõtet. Sageli avan öösel mõne lapse nutu peale ka uudised, et lugeda, mis maailmas toimub. Igal ööl näen ma unes mingit sorti sekeldusi või põgenemist. Iga päev vähemalt korra televiisorit vaadates nutan. Mul on nii kahju lastest.


Mingi hetk sain aru, et see andunud sirvimine, muretsemine ei too leevendust, vaid kaevan end kuhugi auku. Ütlesin Oliverile ka, et kui tunned end halvasti, katsu parem midagi praktilist teha. Ta kandis kohe korraliku summa annetusteks.

Suhtlesin Pagulasabiga ja andsin teada, et inimesed istuvad oma ängistuses jõude ja tahavad tegutseda, et kas nad ikka kaasavad (see oli siis alles algus). Ja peagi tuligi seepeale neilt väga konkreetne palve: oleks vaja kedagi, kes aitaks annetusliine avada ja operaatoritega suhelda. Kas ma tean kedagi? Seisin kuskil Tartu tänaval ja mõtlesin, et keda ma siis tean? Iseennast! Lukas vankris, hakkasin sealsamas tänaval helistama operaatoritele. Sain aru, et see polegi nii lihtne. Load tehnilise järelevalve ametilt, riigilõivud… blabla. Ent siis juhtus nii, et Tele2 juht oli juba sammukese ees ning kogu protsessi ise samal hommikul alustanud, et koguda raha kellelegile, keda ta veel ei teadnud…. Vaja oli nüüd vaid Pagulasabi ja Tele2 kokku viia. Täitsa miniatuurne samm, millega hoobelda polekski vaja, ent üle pika aja tundsin end jälle päris hästi. Sain aru, et tegutsemises peitubki võti. Ja nüüd näen, kui paljud eestimaalased ja tegelikult ju kogu maailm, on selle võtme enda jaoks avastanud. Nii paljud tegutsevad ja aitavad, et selle võimsa tunde laineharjal tekkis isegi mõte, et vauuuu, me võlume sellest õudusest veel midagi täiesti imelist välja!



Nüüd on muidugi see tunne jälle kahanenud jõuetuseks. Ma näen ja olen kursis. Näen neid lapsi seal varjendites, vigastatute ja isegi surnute seas… aga ma ikkagi ei saa neid aidata. Kas me tõesti ei saa? Me peame neid aitama! Me ei saa öelda, et see on kellegi teise võitlus seda kõike nähes. Me ei ole ainult rahvus, me oleme esmalt ühtmoodi inimesed. See on meie kõigi võitlus. Eriti nende, kes pimeda eesriide taga seda hukka ei mõista. Oi, kui valus saab nende jaoks olema see hetk, kui kardin langeb. Aga nende laste jaoks on siis juba hilja...


Mina ei taha neid kardina taga istujaid hukka mõista, nad on ka ju ühest küljest ohvrid. Teisalt ma ei saa öelda, et ma kuskil südames ei tunneks, et need eitajad on kaasaosalised surmades ja hingehaavades. Meist keegi ei tohiks kunagi lubada endale sellist enesekindlust või armumist omaenda narratiivi, mille varjus minetame inimlikkuse.

Ehkki soovitan väga oma suured emotsioonid praktilistesse tegudesse suunata, siis ehkki on raske, peab kurjusest rääkima. Mind nii väga kõnetab Sofi Oksaneni kunagine essee “Sinu vaikimine ei kaitse sind”. Üks asi ongi vaikimine, mis tänase reaalsuseni on viinud. Vaikimine sellest, mis on Ukrainas toimunud aastaid. Mugandumine ja harjumine sellega. Vaikimine asjade koha pealt, mis meie majanduslikku õnne võiks segada.

Vaikimine nendega, kes elavad teises meediaruumis, sest "nad on nagunii liiga erinevad ega saa midagi aru. Lollid nemad!". On viimane aeg uuesti suhtlema hakata.

174 views0 comments

Recent Posts

See All