• Tiina Kaukvere

Reis Euroopa lõppu

Updated: Jun 22


Algarve.

Muidugi oleme ammu tagasi kodus ja argielu on reisimälestustest üle sõitnud, lisan ikkagi siia meie pere mälestusteraamatusse mõned hetked Portugalist, kus teekond viis meid edasi alla lõunasse... kuni vastas oli ainult meri. Portugal jäi südamesse ning mõtleme veel sel aastal sinna tagasi minna. Eesti suvest (mis täna ametlikult algas!) ja suvisest loodusest ilusamat aga pole!


###


Tihedast Lissabonist kiirustasime 28kraadise kuumuse saatel kahe virila beebiga minema, aga kevadpühad olid täies hoos, mis tähendas, et inimliku hinnaga autot rentida ei olnud jätkuvalt võimalik. Nii kimasime taaskord Uberiga, mille juht ei öelnud seekord 1h jooksul vist ühtegi sõna... Lapsed olid väsinud ja häälekad ning meiegi ei jaksanud juttu teha. Eks neid hetki, kus mõtled, et miks sa seda kõike üleüldse teed, tuleb lastega ette, püüa, kuidas tahad. Liiga palju on emotsioone.


See tunne lahtus kohe, kui me jõudsime järgmisesse sihtkohta Sesimbrasse. See oli laste lemmik! Elasime rannale lähedal kõigi mugavustega kolmetoalises korteris, mis oli poole odavam kui peretuba Cascaisis. Loodus kinkis meile imeilusad rannailmad. "Que blanco!" imestas üks hispaanlanna Lukast nähes. Kõik olid nii sõbralikud meie kamba vastu. Kohalikud lapsed võtsid kohati hoidjatöö üle.


Happy easter!

Kui rannailm põhjast lõunasse suundus, otsustasime sama teha. Maitse oli vist juba suus. Lõpuks olid ka lihavõtted läbi saanud ning leidsime Setubalist auto, millega lõunasse sõita. Sesimbrast Setubali viis meid jällegi mega tore kohalik taksojuht, kes soovitas esimese otsa hoopis praamiga teha. Troia poolsaarele viis sarnane alus nagu Saaremaa-Hiiumaa vahet sõidab. Ajavõitu see ei anna, sest Algarvele viib kiirtee, ent taksojuhi ohked nagu "erilisest erilisem loodus" tekitasid poolsaare vastu huvi küll. Enne selgus muidugi Setubali Europcaris, et lubatud turvatoole neil ikkagi ei ole ning lahenduseks pakkusid nad seda, et võivad meile näidata poodi, kust neid odavam osta on kui Lissabonist hankima hakata. Lihtsalt suurepärane! Tekitasin juba väikse skandaalikese lääne turisti kombel, aga lõpuks andsid nad meile suurema auto (mis oli tegelikult neile mugavam, sest väiksemad autod olid välja renditud) ning talutasid kohalikku supermarketisse, kus olid tõesti made in France turvatoolid hinnaga 50-60 eurot. Soetasime kaks, millest ühe tõime Eestisse ja Maru sõidab sellega tänase päevani. Teise eest küsib Europcar Portugal nüüd ilmselt mõnikümmend eurot renti päevas.



Kohaliku taksojuhi "eriline loodus" Troia maakitsusel sarnanes Hiiumaaga. Nii nagu nende praamgi oli Hiiumaa oma koopia.


Sõit läbi Troia, meri mõlemal pool teed.

Aga õhtuks jõudsime mööda kiirteed Algarvesse, kus meie rannamajakesse paistis Praia de Nossa Senhora da Rocha ning valge kabel liivakaljul.



Ilm kippus minema tuuliseks, ent kiiresti sai selgeks, et kui koduõues võis möllata tuul, siis rannas liivakalju "kaisus" lõõskas päike. Saime kingiks veel mitu päikselist päeva. Minu ootused olid kaugelt ületatud, niiet ma muudkui ahhetasin, kui elu JÄLLE ühe päikselise päeva juurde kinkis. Maru ja Oliver käisid ujumas, ehkki aprillis oli vesi veel jahe.



Meie maja lähedal viis ühest rannast teise liiva sisse uuristatud pikk tunnel. Ehkki tegelikult on need kaljud varisemisohtlikud ja turistegi teise ilma saatnud, mistõttu vahtisin väiksemas rannas esmalt üles, kui oma riided liivale sättisin.



Meile olid jäänud vaid mõned päevad, ent ikka pakkisime mummud jälle sisse ja sõitsime Porchesest näiteks Lagosesse...



... ja otsisime üles maailma üheks ilusamaks rannaks peetava Praia da Marinha.



Nägime Benagili koobaste lähedal looduskaunites kohtades prügimägesid...



Ja võtsime viimast päiksest, mis iga päevaga vähem paistis. Kuni jõudis kätte päev lahkumiseks. Siis kallas vihma terves Portugalis.



Aitäh!

144 views0 comments

Recent Posts

See All