• Tiina Kaukvere

Piibli varjatud sõnumid

Tohuvabohu!


Piiblis on väga huvitavad õpetused, aga kahjuks me ei oska neid eriti lugeda. Nii on neist saanud masside jaoks kas jaburad muinasjutud või siis vastupidi, puust ja punasena kirja pandud karmid õpetused, kuidas üks inimene elama peab (peaasjalikult siis pigem, kuidas ta elama ei peaks). Tegelikult on kõik palju keerulisem ja… huvitavam!


Esimene trepp


Viinane nädal haiglas on möödas! Ma olen esimest nädalat kodus nii, et mul ei terenda mingit uut kuupäeva, mil oma asjad pean võtma ja uuesti haiglasse kolima! Edasi pean muidugi käima iga päev füsioteraapias. Aga see pole üldsegi sama, mis elada 24/7 haiglas! See on pigem nagu käia trennis, kus lisaks terapeudile on kõrval ka taastusraviarst. Ja kõik need inimesed, kellega ma olen sel teekonnal kokku puutunud, on super toredad olnud! Oma töö fännid. Ma ei tea, kas mul on vedanud või ongi selles valdkonnas nii? Mul ei ole midagi sellise kaaskonna vastu argitreeningut tehes!


Kokku kulus mul siis statsionaarselt ravilt n-ö maha saamiseks rohkem kui kaks kuud, millest mõned nädalad sain ka kodus elada. Mul oli viis füsioterapeuti, kaks taastusraviarsti ning üks kirurg (kahe haigla peale). Ja lugematul hulgas hooldajaid ja õdesid! Aitäh neile kõigile.


Eelmise nädala algul lükkasin oma ratastooli haiglasse ning nädala lõpus tulin karkudel välja. Kargud on suur edasiminek, aga neid kasutan ikkagi ainult väikeste vahemaade läbimiseks, et mitte jalgu liigselt koormata. Keegi ju päris täpselt ei tea, kui hästi nad ikkagi paranenud on. Ma olen ise katsejänes. Kui järgmisel päeval on kõik okei, siis ongi kõik okei! Nõnda saab vaikselt koormust ja aega karkudel suurendada.



Sellega seoses tuli mulle meelde üks lugu, millest ma aasta algul vaimustusin. Vahepeal läks see meelest, aga nüüd tuli millegipärast see lugu jälle minu juurde.


See räägib ühest nägemusest, kuidas tuleb lugeda piiblit. Sest olgem ausad: lugu sellest, kuidas tohuvabohust (heebreakeelne väljend, mida tõlgitakse kui ürgkaos jms.) sai maailm; lugu Aadamast, Eevast ja jutustavast maost või veeuputusena maale langenud jumala suurest vihast inimsoo ehk oma loomingu ja laste vastu… Need jutustused on mustvalgel nii jaburad, et neisse on kindlasti peidetud sügavam mõte, kui vaid see, mida mustvalgel lugeda oskame. Vastasel juhul tundub nagu teeks keegi meiega väga head nalja. Ent inimese jaoks on need lood nii pühaks saanud, et teatud kogukonnad ei julge endale isegi lubada küsimuste esitamist.


Ma teen siis ikkagi midagi ebasünnist...

Oot, aga kui jumal lõi inimesed enda näo järgi, et nad muuhulgas valitseksid “kõigi

roomajate üle, kes maa peal roomavad”, siis kust sai Eedeni aeda (ilmselt) kõndiv ja rääkiv madu, keda hiljem karistati õunaintsidendi pärast sellega, et ta pidi hakkama kõhu peal roomama? Ja kuidas sai jumal üleüldse taimed enne päikest luua? Veelgi enam, ta lõi valgusegi enne valgusallikat… või kas ikka “lõi”, ta ju hoopis eraldas valguse pimedusest?

Kogu piibel on mustvalgel täis vasturääkivusi, mis justkui karjuksid: hea lugeja, kasuta oma pead ja mõtle kaasa. Kõik ei ole nii, nagu esmapilgul paistab.


Mida suur osa inimkonnast aga vastupidiselt teeb: kaagutab kriitiliselt mõtlemata ja sisusse süvenemata kaasa sellele, mida keegi autoriteetsem teeb või ütleb. Pea igal alal. Eriti tundub mulle see usumaailmale omane, sest traditsioon ja usk on vanem kui meie. On, respekteerin seda, aga minu jaoks ongi austus see, kui keegi sinu sõnumit päriselt ka kuulab ning sellesse süveneda püüab.


Tõlkija ja klassikaline filoloog Marju Lepajõe ütles endast vändatud dokumentaalfilmis kuldse mõtte, mida saan siinkohal vaid püüda refereerida. Vanade keelte tõlkimiseks on vaja end täielikult ümber häälestada. Heebrea keel, vanakreeka keel, ladina keel… kas me üldse oskame end selles kiires maailmas häälestada nii nagu need, kes kõnelesid heebrea keeles? Nende mõttelõng oli ehk tohutult aeglasem. Saame me neist vaid keeleteadust appi võttes üleüldse täna midagi aru?


Ma ise õppisin kolm aastat klassikalist filoloogiat. Voh, ladina ja vanakreeka keele bakalaureus kohe! Kahjuks tähendab see otsetõlkes ja otsemõistes seda, et ma kuigi palju targem pole kui see, kes neid keeli kunagi lugenud pole. Keletehnoloogiliselt ma saan võib-olla mõnest asjast paremini aru. Ja oskan lugeda kreeka tähestikku, mida on vahel lihtsalt lõbus teha. Olen puranud tõlkida Iliast, Odüsseiat ja Metamorfoose, mille käigus tõdesin, et ehkki tehniliselt ju sai lause õigesti tõlgitud, ei saa ma ikka aru, mida autor mulle öelda tahtis.


Vana keelt tõlkinuna ma mõistan, miks piibel tänapäeva inimesele nii puisena kõlab. Vahel olen sattunud raadiost piibli katkeid kuulama ning juurdlen siis huviga, kui õigesti on see minu emakeelde ümber pandud. Tartu rahuleping kasvõi õpetab, kui oluline võib olla ühe komagi asukoht. Kellegi mõtte mõistmine emakeeleski võib olla keeruline, rääkimata siis veel surnud keelest…


Piibli eesti keelde tõlkimise lugu on pikk ning ulatub 17. sajandisse. Ma ei saagi täpselt aru, ent tundub, et ümber pandi siiski valdavalt piibli saksakeelset tõlget eesti keelde. Ja mitte vanaheebrea või kreeka keelt, mis olevat ju piibli originaalkeeled. Heebrea keelest saksa keelde ja saksa keelest eesti keelde. Kui palju võib siin tõlkes kaduma minna?


Tõlget on aastatega uuendatud. Naljakas, et guugeldades ei tundu väga oluline märkida, et mis keelest keegi annaalidesse kirjutatud mees on piiblit tõlkinud. Ehk siis, kes kasutasid originaalmaterjali oma tõlkes ja kes mitte, pole sugugi kõige enam mainimist väärt. Ometigi on piibli tekst kui selline paljude jaoks ju püha. Kas siis ei ole oluline teada, kuidas ja kust on see tõlgitud? Tõlkija on vähemalt sama tähtis kui autor ise. Ta on tahes tahtmata ka ise autor.


Eesti Kirikus on üks artikkel, kus keeleteadlane Kristiina Ross sellele veidi valgust heidab. Ja see valgus viitab selgelt, et tõlkija mõju on tekstile olemas ja kohati suur. Näiteks toetuti 17. sajandil Lutheri tõlkele. Otse heebrea originaalist on tõlgitud alles 1739. aasta Vana Testament. Aga siis oldi jõutud juba teise äärmusesse ja selle tulemusena välditi Lutheri saksa keele mõjusid kramplikult. Ja kui lugeda soome ja eesti tõlkeid, olevat kohati raske mõista sedagi, et tegu on ühe ja sama tekstiga. Tõlge ju “vananeb”?


Kas ikka vananeb? Keel muutub ja see, kuidas me mingit lauset mõistame. Aga kuidas me saame siis kindlad olla, et me aru saame kellestki, kes on aastasadu varem meile oma kirja pandud tekstiga proovinud midagi olulist öelda? Kas need, kes end jumalasõna levitajaks kutsuvad, saavad sellest sõnast õigesti aru?

Üks huvitav lähenemine piibli dekodeerimisele pärineb minu jaoks Marty Solomonilt, kes esindab n-ö Bema koolkonda (tuleneb heebrea sõnast bimah, mis viitab esimese sajandi sünagoogide keskel paiknevale alale, kus inimesed lugesid jumala tekste; sel ajal ei kogunetud väidetavalt sellistes ruumides, kus oli n-ö meile tuttav lava auditooriumi ees, pigem koguneti isekeskis, et peegeldada ja teistega oma arusaamu jagada).


Ma ei anna pead, kas selle koolkonna tõlgendus on õige (ei loe ma heebrea keelt ega julgeks öelda, et ma mõttest aru saan ka siis, kui ma seda loeks). Ent mulle meeldib see, et Bema osutab tähelepanu originaaltõlke olulisusele ja Solomon loeb ise heebrea keelt. Isegi, kui tema tõlgendused on täiesti puusse, siis meeldib mulle tema mõtteviis, mis sunnib pimedana kummardamise asemel küsima: mida ikkagi meile öelda tahetakse tekstis, mida on kõige rohkem tõlgitud ja väga kaua läänemaailmas väärtustatud. Ning kahtlemata on Bema leiud väga huvitavad ja mõtlema panevad, olgu need siis veel ka naelapea pihta tõlked või lihtsalt meelevaldne soov näha endale meeldivat sõnumit.


Mida ütleb Bema järgi näiteks maailma loomise müüt, mis algab meil levinud tõlke järgi nii:


1 Alguses lõi Jumal taeva ja maa.

2 Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.

3 Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai.

4 Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest.

5 Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik - esimene päev.

(…)


Bema kogukond loeb piibliridadest välja kiasmilise (ma ei ole kindel, et eesti keeles üldse on selline sõna olemas) struktuuri. Siin on pikemalt selgitatud, mida see täpselt tähendab, ent väga lühidalt öeldes: mõistujuttu on peidetud selgem sõnum, mis tuleb välja ka kui vaadata ainult lause struktuuri ja seal asetsevaid korduseid. Ehk siis, algallikas on selle teooria kohaselt karjuvalt vajalik, sest puhtalt otsetõlkest ei saa kunagi sellist struktuuri moodustuda.


Solomoni sõnul on idamaades sellised kirjanduslikud struktuurid levinud. Kui läänes armastatakse õpetada nii, et tehakse oma point lihtsalt selgeks, siis idamaade õpetuste kohaselt pead sa ise õppimiseks midagi avastama. Autor tahab, et sa ise jõuaksid oma avastuseni, mitte ei kuuluta sulle seda avastust. Selleks olidki need kirjanduslikud struktuurid ning pika poeemina kirjutatud raamatud.


Tõesti, Ilias ja Odüsseia on ju ka kirjutatud heksameetris, mida minu arust on kõnekeeles nõnda rütmiliselt lihtsalt äge lugeda/laulda.


Bema kogukonna arvutuste kohaselt on loomismüüdi keskne sõna… מוֹעֵד

(ooo google, keda ma olen sunnitud pimedana usaldama, olgu sul kirjapildis õigus).

Seda võib loomulikult tõlkida ka mitmel erineval moel. Näiteks festival, aastaaeg, määratud aeg. Ent Solomoni sõnul tähistab see sõna ka sabatit, mis omakorda tähistab iganädalast puhkepäeva.


Solomon selgitab, et originaalis on lugu ju mõeldud iisraellastele, kes põgenesid Egiptuse orjapõlvest. Need inimesed identifitseerisid end ainult tööga, ent jumal soovis esimese asjana, et enne kui need inimesed üleüldse millegi uue kallale asuvad, peavad nad õppima…

PUHKAMA.


Et nende väärtus ei tule sellest, mida ja kui palju nad toodavad. Nad on juba loodud väärtuslikuks. Nad on jumala looming, mis on väga hea ainuüksi sellepärast.


31 Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud,

ja vaata, see oli väga hea. Siis sai õhtu ja sai hommik - kuues

päev.


Ka jumal ka ise puhkab. Solomon küsib, kas kõikvõimas jumal on siis väsinud?

Jumal loob ja õnnistab maailma

2

1 Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud.

2 Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud.

3 Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.


Jumal puhkab, sest ta ei saa enam midagi teha, kõik on juba hea. Ta tahab oma loomingut nautida. Looming pole täiuslik, aga see on hea.


Jumala ajaarvamine on üldse veider. Sellest võib välja lugeda, et “päev” algab õhtuga.


5 Ja Jumal nimetas valguse päevaks

ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik -

esimene päev.

8 Ja Jumal nimetas laotuse taevaks.

Siis sai õhtu ja sai hommik - teine päev.

13 Siis sai õhtu ja sai hommik - kolmas

päev.

19 Siis sai õhtu ja sai hommik - neljas

päev.

23 Siis sai õhtu ja sai hommik - viies päev.

31 Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud,

ja vaata, see oli väga hea. Siis sai õhtu ja sai hommik - kuues

päev


Ainult seitsmendal “päeval”, mil jumal puhkas, pole piiblis märgitud õhtut ja hommikut. Bema tõlgenduse kohaselt on seitsmes päev justkui jäetud õhku rippuma, sellel polegi otsa ega algust. Ta kestab ainsana igavesti.


Bema lugu on ilus: jumal õpetab, et sa pead oskama lihtsalt lõpetada õigel ajal. Pead oskama puhata ja usaldama oma lugu. See lugu ütleb, et sa oled piisav. Usalda seda.


Rõhutamine, et on 1) õhtu ja 2) hommik viitab jällegi, et iga suur asi algab sisuliselt… puhkusega.


Sabat algab reede õhtul ja mitte laupäeva hommikul. Päev ja elu ei alga tootmise ja tööga. Päev algab juutide jaoks puhkamisega. Puhkus on esmatähtis. Sest meie identiteet ei seisne selles, mis me päeval teeme, vaid me oleme jumala looming. Me oleme juba piisavad, ütleb Solomon. Nii soovis jumal öelda Egiptuse orjadele, et nende väärtus ei seisne töös, mis nad teevad. Nad on selletagi väärtuslikud.


Mulle meeldib see lugu ja ma tahaks uskuda, et kui kuskil on jumal, siis selline võiks tema sõnum olla. Kindlasti ei saanud ta sel juhul vihata oma loomingut ja karistada oma lapsi, nagu mustvalgelt järgnevad piiblilood kirjutavad. Mul on ju endal laps, kes pidevalt kogeb uut ja õpib. Ma ei suudaks teda kunagi karistada sellises tähenduses.


Oma kogemusele tagasi vaadates mõtlen tihti, et mul oli vaja aeg maha võtta. Füsioterapeut Mari ütles mulle kohe traumaosakonnas, et sellised kogemused tulevad õpetama. Ilma nendeta naljalt läänemaailmas sabatit juba ei pea. Kiire on ja efektiivne on vaja olla. Peab koguaeg sammu pidama.


Mul on olnud kaks kuud ühegi sammuta. Isegi Maru läheb minu eest ära. Jään sellele elule oma uue tempoga aina jalgu.

Aga… mõnus on. Tiksun üle pika aja, sest tean, et mul pole kuhugi kiiret. Teistel on, aga mul mitte. Täna hakkisin koos Maruga kukeseeni. Tema tõmbas neid näppude vahel tükkideks. Mina andsin kätte ja tema pani tükid kaussi. Siis tegin sellest pudrust kastme. Mul pole kunagi nii lõbus olnud kukeseenekastet tehes, ehkki see oli täiesti ebaefektiivselt kulutatud aeg. Üksi tükeldades oleks palju kiiremini saanud. Aga mul pole kiiret, elus esimest korda. Tõesti pole.




Ent asjadeks aega võtta on päris keeruline oskus. Eriti tänapäeval, kus saad sõltuvust tekitavas kiires maailmas sees olla ka virtuaalselt. Kui tekib aega, on see võimalik täita sotsiaalmeediaga. Aga kas see on Bema jumala mõistes puhkus, kus enda nautimise asemel saad hoopis tunda seda, et sa ei ole kaugeltki piisav…

263 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com