• Tiina Kaukvere

Pettumus ja õnn ühes

Olen kuulnud järgmist lugu. Mees palus iga päev Jumalat: “Palun, palun tee nii, et ma võidaks lotoga!” Ja Jumal palus iga päev meest: “Palun osta pilet!”



Raba on minu lemmik kooslus. Võib-olla olen ma metsamassiividega ära hellitatud, aga raba on nii teistsugune. Avar, värviline. Nii ilus, nii eriline. Kui läheduses on raba, pean ma sinna saama. Või kas ikka?

Hiljaaegu tegin ühe tobedaima avastuse oma elus. Kakerdaja raba jääb minu vanemate kodust (ehk minu lapsepõlvekodust) 15 minuti autosõidu kaugusele. Ja ma polnud seal kunagi käinud…


Seda taibates (see juhtus nii, et vaatasin lihtsalt kaarti 😀) loomulikult läksin ma kohe. Ja loomulikult olin ma tohutult õnnelik, aga ühtaegu ka pettunud. Millised raisatud 30 aastat! Kuidas on jäänud märkamata minu koduraba?

Ja see oli/on loomulikult võimas!



Läksin rabaretkele ühel hallil argisel pärastlõunal. Olin rabas ihuüksi. Lonkasin jalga ning tumedas metsas mõtlesin korraks isegi, kui abitu ma olen, kui miski/keski mind praegu rünnata tahaks. Üksindus vajus minu peale ja seda mitte sõna positiivses tähenduses. Ma ei tohtinud veel peale operatsiooni pikki vahemaid kõndida, aga mõtlesin, et ma ei peagi rabas jalutama. Istun lihtsalt laudtee serval ja hingan raba.


Nii ma kakerdasin Kakerdaja rappa.


Aga päike otsustas minuga tol sombusel päeval kaasa kakerdada. Ja raba oma avaruses justkui säras tumeda metsa, puude vahelt. Kullendas! Kadus kogu kõhedus. Jäi helgus.


Koheselt tundsin ma, et ei oska rabas käituda. Ma tahtsin kogu selle ilu endasse ahmida, aga ei teadnud kuidas. Ma tahtsin sellele peale viskuda ja enda alla matta. Ma muutusin kohe ahneks. Kokkuvõttes väljendus see selles, et ma tegin lihtsalt pidevalt aina pilte. Muudkui klõpsutasin. Ja ma isegi ei viitsinud fotoaparaadile aega raisata, see jõlkus niisama kaasa. Ma tegin telefoniga. Nagu pöörane.



See lõpuks ikkagi väsitas. Ja kuna lonkasin ja läbisin seetõttu teekonda aeglaselt, sain hakata märkama. Rahunesin. Sain hakata ahmimise asemel hingama.


Märkasin, et ma ei olegi rabas ihuüksi. Laudteele jäi olendeid, kellele poleks olnud sünnis peale astuda. Ma märkasin neid.



Peale tunniajast peakaotust oli rabas juba täitsa mõnus ja pingevaba niisama olla. Saingi lõpuks laudteel raba sisse hingata.


Ja ega sel postitusel suuremat mõtet olegi. Linnaelu on ikka üks paras kärarikas tüütus. Linnainimene peab vähemalt tund aega ebamugava peataolekuga arvestama, kui ta läheb sellisesse kohta nagu raba.



161 views0 comments

Recent Posts

See All