• Tiina Kaukvere

Mustlaskaravan läks teele

See kõik juhtus juba maikuus, aga vahepeal on elu kuidagi eriti tormiliseks läinud. Täna võtsin end kokku ja varastasin iseendale selle kirjutamishetke. Oleks mul rohkem sellist jultumust...


Mukri raba ja wheels...

Kui me olime veel üksi, tundus meile, st mulle ja Oliverile, huvitav vanlife. Kui meid sai kaks, mõtlesime, et peame koos ilmtingimata säärase matka kunagi ette võtma. Minu marsruut liikus mõttes juba üle Ameerikate ulme valdkonda. Või noh, vähemalt Põhja-Ameerikast Mehhikoni.


Kui meid sai kolm, siis kaalusime paar päeva matkaautoga Eesti piires ringi sõita.

Selleni jõudsime siis, kui meid sai neli.


Sõbrad kinkisid mulle eelmisel aastal sünnipäevaks matkabussirendi. Et see sünnipäev möödus haiglavoodis, otsustasime matkabussi rentida nüüd, aasta hiljem. Vahepeal oli ühest beebist saanud kaks ning sageli tundub, et me ei mahu nendega oma kojugi ära, rääkimata siis ühest matkabussist. Aga ma ei tahtnud kuidagi jätta nii kaua praadinud unistust realiseerimata, ehkki ette oli näha, et kuitahes mugavustega see buss ka poleks, ebamugavusi saab ka olema.



Ma olen nimelt sellist tüüpi inimene, kes väga sageli hüppab pea ees kuhugi ja väga suure hurraaga seejuures. Ja hiljem kannatab oma läbimõtlematuse tõttu omajagu. Samas ei jää siis vähemalt mingid asjad tegemata ja kui riski hinnaks ongi vaid veidi ebamugavust, siis pole see kuigi kõrge.


Igatahes pakkisime mai lõpus oma (vähemalt) sada asja ning asusime Lõuna-Eestist teele. Bussi (6-kohaline Carado 2020, tegelikult sobiv ikkagi pigem neljale) rentisime Põlvast ja plaan oli mööda Peipsit Ida-Virumaale jõuda, sealt läbi Kesk-Eesti Pärnumaale. Selleks kõigeks oli ette nähtud viis päeva.


Nii kõik muidugi ei läinud.


Põlvas selgus, et Maru turvatooli pole võimalik bussi kinnitada. Kolistasime siis värskelt kätte saadud bussiga Põlvast seitsme kilomeetri kaugusele Taevaskotta. Esimese päeva saagiks jäidki need seitse kilomeetrit.


See ei olnud otseselt paha. Pealegi ei olnud mul beebidega reisides suuri ootuseid vahemaid läbida. Vaatasin lihtsalt, mis saama hakkab.


Reisiärevust jäätisekohvikus leevendamas.

Aga Taevaskojaga on naljakas lugu. Ahja jõe ürgorg ja Saesaare paisjärv on mind mitu aastat tõmmanud. Mitu postitustki siin ajaveebis on pärit just sealt. Huvitaval kombel pole ma aga Taevaskoja matkarajale jõudnudki. Viimati ehk põhikoolis… Saesaare hüdroelektrijaama juures on millegipärast kõik need rännakud lõppenud. Nüüd võtsime kätte ja läksime päriselt Neitsikoopa jms suunas. Oli neljapäeva pärastlõuna. Seenevihmane. Metsas olid vaid sääsed, ei ühtegi inimhinge.



Meie metsaretk mummudega ei olnud väga pikk. Ja sagimist oli samas mitme matka jagu... Aga ühe mõnusa hetke sain endale niiskes-kevadises-lõhnavas metsas kohvi juues lubada. Väikeste lastega koos olles sellest rehabiliteerimiseks piisabki.


Õhtul sõime hernesuppi ja minu tehtud kooki. Vihma sadas üha tugevamini, ka kogu öö.


Maru peletab igavust ja kogub tilkuvat vihmavett.

Öösel nägin veidrat und, mille tunnetus on mul meeles tänaseni, kuigi detailid juba väga ähmased. Me olime oma karavaniga mingil veidral retkel ning meiega liitus teinegi seltskond teelolijaid. Nad olid kõik ühe küpsema rändpere liikmed ning kaasas kandsid nad oma lähedase surnukeha. Noorem mees oli ära surnud, aga nemad ei olnud kurvad. Nad hoopis tähistasid seda, et inimene oli lahkunud. Ja selline rändamine oli osa matuserituaalist. Väga veider perekond oli see. Seltsiv, sõbralik ja veidi hullumeelne.


Aga kui tulla tagasi reaalsusesse, siis meie magasime bussis üks laps ühe ja teine teise kaisus. Maru ja Oliver suures voodis ning mina Lukasega pisikese nari ülemises voodis. Lapsed läksid magama muidugi hiljem kui kodus, aga üllataval kombel ei olnudki kahe beebiga väikses bussis magamine kõige suurem väljakutse. Hoopis tohutu koristamine oli. Mummudel on nii palju asju. On ninasprei ja oma nõud, mähkmed ja põlled, kreemid, mänguasjad, sopariided ja vihmakiled ning kandekotid... Ühesõnaga, kraami jagub. Ja kui mõni asi juba omal kohal pole, on tegelikult tohutu segadus. Samuti häiris mind, et hommik algas sageli hoopis suure koristamisega, kus ümber veel mitu näljast suud. Kui mummud magama lõpuks said, siis ei saanud ju enam kolistama (=koristama) hakata.



Hommikuks jõudis Tartust Taevaskotta Oliveri isa, sobiv turvatool ühes. Jõime bussis kohvi ja sõime koogiriismeid. Naljakas ja hubane oli. Kui masinale hääled sisse saime, näitas Oliveri isa Toivo, et Kiidjärvel asub ka päriselt järv. Muidugi ikka seal, kust ma autoga pidevalt "pimedana" mööda sõidan.


Võtsime hetke. Maru püüdis kala ja tegi asju, mida lapsed ikka teevad. Toivo korjas kimbu sinetavast meelespea-põllult, mis hetk hiljem murutraktoriga nulli niideti. Mina jalutasin niisama, tita kõhukotis.



Edasi rändasime mööda Peipsit Avinurme ning sealt edasi põhja. Lahemaa rahvuspargi külje all asuvas Eisma sadamas saime kokku Kersti, Rene ja Marteniga. Nendega oleksime pidanud juba poolteist päeva koos Ida-Virumaad avastama, aga siis tuli see planeerimata Taevaskoja rännak vahele. Igatahes siin me nüüd lõpuks jälle olime! Kari koos!


Maru soetas endale Avinurme puiduaidast puuhobuse.
Ta oleks võinud mistahes vinge puidust kopa või auto võtta, aga jäi hobusele kindlaks.

Eisma kandis mere ääres me peatusimegi. Ööbisime ja nautisime hommikul pannkooke, mis Kersti oma matkabussis oli valmis saanud veel enne kui mina segaduse koristamise lõpetasin. Oli hoovihmane kevad, ent keegi kinkis meile pool päeva päikest ja tüünet merd.



Edasi oli ilm jälle kevadiselt hoovihmane. Plaanisime sõita Kirna kanti, sest seal õitses sel ajal tulbimeri. Aga elu hakkas kohe teisi plaane tegema, millega lihtsalt kaasa läksime. Mingi hetk vaatasin kaardilt, et oi, Jäneda on ju 15 minuti kaugusel. Kas lähme ütleme minu vanematele tere! Järgmisel hetkel jõudis Jänedale juba ka teine buss ning Rene asus aiavoolikuga oma bussi vett tankima. Tahtsin neile näidata kõrgeid oose, millel kulges minu koolitee. Naljakas küll, et need oosid olid minu jaoks justkui tapeediks muutunud. Erilised asjad, mis on argielus nii tavapäraseks saanud, et nende erilisust enam ei märka. Aga Oliver on mind jälle märkama pannud, et polegi päris tavaline jalutada oosiharjal oleval pisikesel kõnniteel.


Vihmahooge täis rännak.

Me ei plaaninud Jänedale ööbima jääda. Minu arust on isegi maalilisem koht Mägede külas asuv Tõrvaaugu, kuhu ma lapsena jalgrattaga päevamatku ette võtsin. Ent keegi teine oli ka sellest kohast too õhtu vaimustunud. Seal oli korralik laulupidu, nagu väikses Eestis ringi matkates võib juhtuda. Ja kell oli palju, algamas oli Eurovisiooni lauluvõistlus. Nii parkisime me bussid Kalijärvele!



Vana hea Kalijärv. Kalka. Ma pole vist kuskil nii palju ujumas käinud kui selles järves. See oli aeg, mil suved nägid välja järgmiselt. Hommikul väike tööots peenarde rohimisel, puude ladumisel või muru niitmisel. Siis Kalkale, kust ajas lõpuks koju tagasi ainult hundiisu! Kõht oli niiiiiii tühi. Ja peale söömist tagasi järve äärde. Kõik küla lapsed kohtusid Kalijärvel. See on sügav järv (kuni üheksa meetrit), mis niisama veega plätserdamist seetõttu ei soosi. Paar sammu ja vesi ulatub juba üle pea. Seetõttu oli Jäneda lastel varakult kihk ujumine selgeks saada. Mina ja minu eakaaslased oskasid tänu Kalijärvele väga hästi ujuda ja peakat hüpata!


Ent mäletan lapsepõlvest neidki üksikuid kordasid, kui keegi oma elu Kalijärve jättis.


Selline veider ja planeerimata põige meie matkas, mis kulges edasi Kirna mõisa.



Kirna mõisas asub selline kohvik, nagu mulle eriti meeldib! Boheemlaslikult üles putitatud vana mõisakohvik, mida ehtisid too päev omapärased tulbikimbud.


Tulpe olid imetlema tulnud inimmassid. Mummude lõunaune ajal pikutasime bussis, mis asus nüüd autosid täis parklas. Kuulsin mitut inimest õhkamas, kui lahe oleks ikkagi elada sellises bussis. Eks ma ise olin ka see õhkaja, kui mingil üritusel neid busse nägin. Hiljuti märkasin Hiiumaa Tuuletorni parklas kahte matkabussi, millest tuli välja trobikond lapsi. Tore küll, aga paras katsumus ka. Kogemus igal juhul!



Kersti, Rene ja Marten pöördusid Kirnast Tartu tagasi. Minul aga oli pikalt olnud unistus minna rappa. Juba eelmine suvi mõltesin, kuidas ma selle ratastooli rappa vean. Aga laudteele ratastool ju ei mahu. Oleks ma teadnud, et ühte Eesti vanimasse sohu pääseb üsna sügavale autoga ning parklast edasi viib pikalt lai multšitee. See on Mukri raba Raplamaa, kuhu meie Kirnast suundusime. Imeline loodusnähtus, mis on RMK poolt meeldivalt matkatavaks tehtud. Parkisime bussi RMK lõkkekohta, kust pidi kauniks rabavaateks tegema vaid mõned sammud.



Hommikul hiilisime kordamööda uuesti rappa. Kes laukasse ujuma (Oliver), kes oksi korjama (Maru) ja kes niisama hingama (mina). Ainsad hingelised, keda kohtasime, olid Mukri sääsed ja neid ei olnud vähe!



Rabast välja saime alles pealelõunal. Eelmisel õhtul sattusid meie matkateed kokku Joonasega, kellega juttu jagus. Ja hoovihma ajal sai bussis kohvitada.


Mukrist kulges meie teekond, mis sai selline nagu alljärgneval kaardil, tagasi kodulinna.



Aitäh Kersti, Rene, Marten, Oliver, Tõnised, Angela, Jaan, Koit, Siret, Margit, Viljar, Viljo, Helen, Mairin, Elin, Katre, Reidar, Elve, Toivo ja Silver!





165 views0 comments

Recent Posts

See All