• Tiina Kaukvere

Murdsin välja, aga mitte udust

Kui tunnen, et kõik kulgeb nagu autopiloodil ja ma enam elu ennast ei märkagi, on vaja ära käia.


Võtsin noorema poja ja sõitsin loodusesse, oma vanemate koju. Aga mitte ainult, sõitsin Edasi.org viiendale sünnipäevale, mis toimus Maidla mõisas.



Nagu Janeck ütles, olid kõik kohale tulnud mugavustsoonist välja murdnud. Ainuüksi sellega, et olime linnast välja sõitnud. Nii vähe ongi vaja, et mingi uus programm peale panna, restart teha. Geniaalne. Autosõit võimaldaski mõelda sügavamalt räägitu üle. Kunagi põhikoolis riigikaitseõpetuse tunnis teatas üks kaitseväelane klassi ees, et peab loengut pidades edasi-tagasi kõndima, muidu jääb mõte seisma. Autosõit kindlasti ka soodustab sellist mõttetööd. Sa ei saa lihtsalt midagi muud pikemat aega teha (näiteks katkestada mõttelõnga telefoni sirvides), samal ajal pilt liigub. Hea nutiravi, aga ressursikulukas ja loodust koormav.


Igatahes, kui ma nägin, et oma mõtisklusega astub üles Tõnu Õnnepalu, teadsin kohe, et ainuüksi tema kuulamine saab olema väärt. Oleks ma teadnud, et ta räägib seekord udujuttu...


Õnnepalu suudab intrigeerida. Hetkel on ta minu jaoks üks huvitavamaid karaktereid. Ma ei tea muidugi, kas ma sain kõigest aru täpselt nii, nagu ta mõtles, aga siin on minu tõlgendus (parafraseerin).


Õnnepalu seadis küsimärgi alla ratsionaalsuse ja teaduspõhisuse. Näiteks on meil sellised inimesed, nagu majandusteadlased, kes meile ju tunduvad väga kaalutletud, arukad, ratsionaalsed. Aga tegelikult on majanduses palju ebaratsionaalsust. Majandustki juhivad emotsioonid, ihad, neil põhinevad vajadused. Ja needsamad "majandajad" mõtlevad välja viise, kuidas meis mingit uut vajadust tekitada, mille arvelt teenida. Majandust turgutada.


Minu enda mõttearendus ütleb, et ületarbimine näitab, kui palju on majanduses ebaratsionaalsust. Ja me kõik tarbime üle. Peaaegu kõike. Pakendid, kellad ja viled. Mainekujundus. See on selleks, et meie emotsioonidel mängida. Panna meid vajama midagi, mida me ei vaja.


Mulle meeldib, kuidas Õnnepalul on võimekus seada kahtluse alla elukorraldust süsteemis, mille osa ta ise on. See on tavainimese jaoks väljakutse. Lihtsam on olla osa sellest süsteemist, minna kaasa, olla autopiloodil. Teha nagu on tehtud. Mingit teistsugust pilti näha, olles süsteemis, on teatud inimeste anne, nii tundub mulle. Õnnepalu puhul on juhtunud see, et lisaks märkamisele on tal ka anne sõnastada.


Inimene on üks udune tegelane, parafraseerides kõne all olevat kirjanikku.


Palju algab sellest, et inimene reeglina ei ütle (ega kirjuta), mida päriselt mõtleb. Ta ütleb seda, mida temalt laias laastus oodatakse. Talle on oluline karja heakskiit. See mõjutab teda ka siis, kui ta sellest ise teadlik pole ja aru ei saa.


Kas see on hea. Ei tea. Võib-olla on selle vastand hullus. Viimane poleks vist ka parem? Inimene peab ikka pigem tegutsema, muidu võib lihtsalt hulluks minna. Isegi, kui see tegevus on mõttetu, võib-olla isegi naeruväärne. Pesku juba parem sõjast segi pommitatud maja ainsana terveks jäänud aknaklaasi. See võib inimest aidata, isegi kui on naeruväärne tegevus.


Inimene peab tegutsema.


Küsisin Õnnepalult küsimuse, mida olen ammu tahtnud küsida. Temalt, Arvo Pärdilt, teistelt loojatelt, kelle teosed on kõnetanud inimesi ja nende südameid. Need on vist kirjutatud südamega? Nagu "Alkeemikuski" õpetatakse. See on see oskus, millele mina nii püüan jälile saada - kirjutada südame ja mitte mõistusega. On see blogigi selleks treeningpaigaks tõestades iga kord, kui kaugel ma sellest oskusest olen. Küsisin, kas Õnnepalu tekstides on siiruse määr suurem? Kui jah, siis kuidas on ta selle saavutanud?


Ta ei öelnud "jah". Võib-olla tunduks see ülbusena? Kas ta ei taha seda välja öelda? Või ei oska ta arvata, kas on. Aga ikkagi, on tema tekstid kirjutatud mõistuse või südamega?


Õnnepalu ütles, et kirjutamine on selline maailm küll, mis soosib selle n-ö udu kõrvale jätmist rohkem. Oled ju vaid sina ja see tekst. Ja mitte midagi ega kedagi muud, kelle jaoks end kohendada. Publiku asemel on kirjutuslaud.


Olen tabanud üürikesi hetki, kus kirjutan ainult endale. Suuremal osal ajast aga pean endale siiski meelde tuletama, et kirjutan ainult endale. Mõte, et kasvõi üks inimene veel loeb, hakkab juba segama. Sunnib sõnu otsima, kirjutamata jätma, ilustama, pisendama. Nagu näha, siis on kirjutamine, AUSALT kirjutamine, tõsine väljakutse. See on HARJUTUS.


Usun endiselt veel, et see kõik oleks siin hoopis teine, kui kirjutaksin nii, nagu ma tegelikult mõtlen. Vahel tundub mulle, et ma ei luba endale isegi ausalt arvata, rääkimata siis asjade kirja panemisest. Teistele meeldimine, poliitkorrektsus, heakskiit on nii olulised.


Aga selle treeninguga, harjutustega ma jätkan. See on mind juba palju vabastanud. Ma usun, et jõuan kunagi südameni.


Aitäh Tõnu Õnnepalule. Mängid suurt rolli sellel teel.

165 views0 comments

Recent Posts

See All