• Tiina Kaukvere

Millest tunnen kõige rohkem puudust? Inimestest.

ehk Kuidas me Austraalias kommuunis elasime


Üks tavaline päev kommuunis.

Vanasti oli eestlasel terve hunnik lapsi ja tohutult raske maatöö. Aga minu ajal tehakse Facebooki gruppe, et arutada, kuidas see üks ja ainus ellu vedada. Selline tundubki olevat tänapäeval privaatsust mitte rikkuv distants - Facebooki kommuun. Ma ei pea end sellepärast saamatumaks, kuid vaatan imetlusega mitut last kasvatavaid peresid ja loodan, et neil on toetav päriskommuun.


Mul on privileeg sirguda ajal, mil lapse tegemine ei ole mõne talukoha ellujäämiseks vajalik ja iseenesestmõistetav akt. Tahaksin loota, et seetõttu sünnib rohkem lapsi lihtsalt armastusest ning inimesed tunnevad lapse saamise suhtes suuremat aukartust, aga julgen rääkida ainult enda eest.


Mina tunnen oma vanema rolli suhtes aukartust. Minu laps on aastane, süütu olevus, kes usaldab mind jäägitult. Tal ei ole komplekse, on vaid instinktid, on rôôm. Ta on tabula rasa ja minust sõltub nii palju. Ma tahan tema vajadusi märgata ja ma tahan teda armastada. Lapsi plaanin ma teha nii palju, kui mul märkamiseks ja armastamiseks jõudu on. Olen rõõmus, et mul on võimalus selline valik teha.



Küll aga on mul kahju sellest, et ma kogu selles armastuses nii üksi olen. Et lapse kasvatamine on ühe väga kitsa ringi asi ja mitte üldse kogukonna asi. Laps ei ole ju minu omand. Tema iseloomgi tundub olevat minu omast hoopis erinev. Võib-olla on tulevikus tema elus väga tähtsal kohal keegi, kes pole tema pereringist ega üldse minu tuttav. Keegi kolmas, keegi kogukonnast.




Juba praegu, aastasena on tal täiesti oma ja eriline suhe mõne minu sõbraga. Mina ja minu laps oleme kaks erinevat inimest. Sellepärast tunnen päris sageli ka, et minu tarkusest ei piisa, aga abi küsida ka ei oska ega tihka.


Usun, et olen selles osas individualismiajastu nägu. Isegi abi pakkumine tundub sel ajal tükkimine kellegi privaatsfääri. Igaüks nokitseb oma asjade kallal. Elab üksinda, saab isegi lapsi üksinda, sureb üksinda. Eriti lapsevanemana on mul kahju, et maailm, kus ma elan, nii individualistlik on. See oli väga mugav seni… kuni polnud last. Ja see on väga mugav seni, kuni otsus üksi olla on valik ja mitte karm reaalsus, mis kõige valusamalt puudutab üksildasi vanainimesi. Nad on individualismiajastu ohvrid, iseenda ohvrid.


Seetõttu olen eriti rõõmus, et meie pikal reisil õnnestus päris mitu korda proovida elu sellises haruldases vormis nagu on kommuun, kus koos erinevad põlvkonnad. Sellel on oma väljakutsed, ent kindlasti on see parem kui…üksindus. Üksildus. Need üksikud korterid, kuhu me peale tööd maabume, on mugavustsoon, kus lõpeb isiksuse areng. Ja Youtube'ist motivatsioonivideo kuulamine seda ei kompenseeri. Inimene on sotsiaalne loom, tal on vaja inimesi.


Balilt lendasime edasi Lääne-Austraaliasse Perthi. Selles linnas olen juba mitmel korral käinud külas oma sõpradel Marinil ja Chrisil. Ent seekordne käik oli isegi erilisem - me läksime nende pulma! Juhhei!


Kõik Eestist tulijad kolisid Perthis ühe katuse alla. Kokku sai meid ühte majja koos lastega 13: kaks beebit, kaks last, üheksa täiskasvanut, kellest kaks ka vanaema-vanaisa rollis. Kõik me tundsime üksteist ja olime varem koos aega veetnud, ent ühe katuse all elades mitte.


Angela, sa oled nii ilus! Loodan, et tead seda.

Eriline on see, kui kiiresti toimub kokku kasvamine ka võõraste inimestega, kui selleks ainult võimalus anda. Minu arust on seegi üks näitaja, et me peaks omavahel rohkem suhtlema. Individualistlikkuse tõttu jääme nii paljudest inimestest oma elus ilma, sest me ei loo piisavalt võimalusi, et nendega tuttavaks saada. See ei tundu esiti vajalik. Ent nüüd, tagasi üksildasemas argielus igatsen neid inimesi, keda ma enne tundsin vaid põgusalt. Suurendasin “oma” kogukonda, ent tean, et see lähedus hääbub kodumaal tagasi olles. Siis jätkub vana individualistlik elurütm. Mina ise olen selle looja niisamuti, sest ma ei oska teisiti.


Üheks põhjuseks ongi see, et kommuunielu on väljakutse, üksindus aga mugavustsoon. Kommuunis tuleb ette olukordi, mis panevad proovile kõik välja kujunenud iseloomujooned ja reaktsioonid. Panevad proovile mind inimesena. Ma olen kannatamatu ning sageli oskamatu oma soovide ja tunnete väljendamisel.


Ei oska end kommuunis väljendada? Siis tuleb toimida kellegi teise soovide järgi, lihtne. Niimoodi rahulolematuse käes pidevalt teiste tahtmisi tehes hakkab ikkagi ühel hetkel selgroog kasvama. Täiesti paratamatult areneb oskus enda eest seista. Algul on ebamugav, isegi väga, ent ilma selle ebamugavuseta ei märkakski allasurutust.



Kompromissid, teistega arvestamine, koostöö... need on kasulikud oskused, ent nendes vajakajäämised tulevad ikka nii kuradi hästi esile, kui oled värske kommuunielanik individualistlikus maailmas. Kompromissist hoopis kergem on tulema tunne, et MULLE tehakse ülekohut. Ent kommuunielu ei jäta valikut ja sõidab ebaõiglustundest üle - asi on vaja ära teha ning kui kõik veidi järgi ei anna, jääb ta lihtsalt tegemata. Mõni saab selles võitluses rohkem vastu näppe, teine väljub võidukamana.


Niisiis on kommuun koht arendamaks oma nõrkusi. Individualistlik elu seevastu võimendab iseenda peas loodud illusioone ja ootusi, mis varem või hiljem elu poolt purustatud saavad. Selline eneseareng on ka võimalik, ent usutavasti pikk ja piinarikas. Inimene ei ole mõeldud üksi elama.


Kas pole nii ka perekondade puhul, mis on samuti kommuunid. Pereringis ollakse ehedad ning esile tulevad omadused, mille olemasolu iseenda eestki varjata üritatakse. Üksi elades võibki end ära petta ja lihtsalt eituses elada. Ent ma ei usu, et üksildus on parem kui enamik probleeme, mida selles eituses ja üksilduses varjatakse. Tegelikult olen ma kindel, et ükski teine probleem pole nii hull kui üksildus.


Ent lisaks väljakutsetele on perekond ja üleüldse kommuun üks abivalmis üksus, kui abi osata küsida. Tegelikult on vähesed, kuid väga intensiivsed hetked need, mis emasid kokku jooksutavad ja nutma ajavad. Need on hetked, mil tunned, et kõik seisab sinu õlgadel, aga sa ei jaksa ja abi pole kelleltki küsida. Näiteks siis, kui täiesti haigena lapsel järgi pead roomama. Täpselt sellised hetked, mil keegi kommuunist saaks kasvõi korraks abikäe osutada ja maailm muutuks sellega paremaks nii sinule, lapsele kui ka aitajale.


Ma ei suuda seni unustada seda, kui mõni kommuuniliige tuli minu juurde ja teatas, kuule, ma võtan nüüd su lapse hoida, mine ja naudi. See kõlas nii uskumatult! Ma nimelt olen nii pikalt üksi rapsinud, et ei oskagi enam abi küsida. Ja kui keegi seda pakkuma tuleb, siis see isegi rabab mind veidi. Vau, miks?


Kui laps sünnib, muutub kommuun eriti vajalikuks ning selle puudumine kõnetab tugevamalt kui eales. Inimene on sotsiaalne loom, emana tean ma, mida see tähendab. Kui pole sotsiaalsust, ei tunnegi end inimesena. Nii lihtne see ongi.


Niipea kui kommuun omaks saab, siis saavad ka beebid kõigi omaks. Kõik tahavad vähem-rohkem armsast ja süütust olevusest osa. Tahavad lähedust ja puudutusi, nagu inimesed ikka. Ega puhtast ja siirast armastuse tundest väga palju rohkem tegelikult vaja polegi. Jama on selles, et sellist armastust ei julgeta tunda, kui üksilduses nii kõvad müürid enne ette laotud on. Peaasjalikult küll maailma ja oma vigade vahele, kuid nõnda müüritakse kinni ka teekond sellisele puhtale armastusele, mida kompenseeritakse siis asjade ja tungidega.


###


Tänan:

- kommuunielanikku, kes tõi poest süüa, kui me näljastena Indoneesiast Austraaliasse jõudsime;

- kommuunielanikke, kes olid iga päev valmis kampa autodega mööda Lääne-Austraaliat sõidutama, ehkki mõni päev oli see vastuolus nende enda soovidega;

- neid, kes süüa tegid ja mõnikord olid sunnitud Maru pudrukausi ära pesema;

- kommuunielanikku, kes jalanõud ritta seadis ja meelde tuletas, et vähem korraga koristada on lihtsam;

- neid, kes oma pesude seas ka minu pere pesusid kuivama panid;

- kõiki, kes Maru hoidsid;

- et lasite mul olla mina ise.



© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com