top of page
  • Writer's pictureTiina Kaukvere

Mida eraldatuses elamine tähendab...

Naljakas, et kirjutan neid ridu siin Tallinna tuiksoonel, Pärnu maantee akna taga lärmamas. Mõtted on mul muidugi samblarohelises-uduses Kassaris. Ma ei kujuta enam ette, et elan jälle Tallinna kesklinnas... Sel juhul peaksin igal vabal hetkel otsima võimalust siit lahkuda.


Jää on lõpuks kadunud!

Ometi on mul siin Tallinnas ka palju kodust ja ilusaid mälestusi. Aga ikkagi ei saa ma aru, miks peaks keegi siin vabatahtlikult elama tänapäeval, kus väga paljude ametite puhul on võimalik elada juba ka teises riigis... Ja siis valid sealt Tallinna? Asi ei olegi just Tallinnas... asi on selles, et inimloodu ei suuda kunagi konkureerida loodusega.


Samas oleks mul tööalaselt lihtsam elada siin suurlinnas. Käia toimetustes kohal, kohtuda, intervjueerida, filmida... Ma ei usu, et see kõik mu elu ikkagi lihtsamaks muudaks, kui ma samal ajal siit lahkuda tahaks.


Ja kui Tallinnast välja (ka Peetri või Laagri jne. on ikkagi Tallinn) kolida, siis sellise vabama tunde saamiseks peab ikkagi kümneid kilomeetreid (sageli ummikutes) sõitma. Näiteks Jänedale, seal pole Tallinnast haisugi! Ja on metsad, sood, rabad! Aga selle kõrvalt pole ju 30 minutit lennukiga Hiiumaalegi enam pikk tee. Just täna sõitsin. Kärdla lennujaama 15 minutit varem, õhku ja minek!


Ühesõnaga, jätkuvalt saadab mind segadus, kus oleks kõige parem elada. Nii, et sul oleks õhku ja ruumi ning sa ei peaks selle nimel suurt osa päevas autos istuma. Ega väga head lahendust pole. Hiidlased peavad palju autoga sõitma. Kindlasti rohkem kui Tartu kesklinnas elades sõidan nüüd autoga. Küll aga pean ütlema, et see sõit pole lihtsalt tuim ja veidi närviline punkti jõudmine. Iga kord tammi ületades mõtlen ma, et kuidas on võimalik nii kaunis kohas üleüldse elada!!! Peatan vahel auto kinni ja vahin. Ehk siis võib-olla polegi see valikutest nii paha, kuigi keskkonnasõbralikumalt saaks vaid siis, kui rakendada punkti jõudmiseks neid hobuseid, kes meie külas elavad. Minu vanaema sõitis Kassarist Käinasse (ja vahel ka Kärdlasse) üleüldse jalgrattaga...


Veel hiljaaegu oli tammtee lume all. Nüüd hakkab vesi vaikselt võimust võtma.
Ja aeglaselt kaovad ka jääpangad, mis teatud kohtadesse kokku kogunevad.

Mis mind on takistanud selle tunde järgi, et maal on parem kui linnas, toimetada... on peaasjalikult sama mõte, et nii palju aega peaks siis autos veetma. Lapsi sõidutama, ise sõitma. Hiiumaal olen vähemalt aru saanud, et kaheksa kilomeetrit on tegelikult väga pikk maa ja 20 kilomeetrit keskusest juba tüütu. Ent see tõdemus, et linn ei ole elukoht, vaid paik asjatamiseks, on mind koguaeg saatnud. Ikkagi ei ole mul olnud julgust siis otsustada kand lõplikult maale astuda. Peaasjalikult sellepärast, et “KASUMLIKUM” ja turvalisem on omada kinnisvara linnas, mitte ehitada maja metsa, kuhu võid seetõttu kinni jääda.


Kogukond on ka oluline, aga kui palju mul linnades seda kogukonda on olnud. Tegelikult pole üldse. On lihtsalt sumisev inimparv, mis seda turvatunnet külvab, et ma pole maailmas üksi ja tegutsemine käib. Aga Hiiumaal ma lähen õue ja kuulan vaikust, mis tekitab aukartust. Seal panen ma tähele kuuvalgust ning selget tähistaevast. Vahel on keset talve öösiti õues nii valge, et peab ruloo ette tõmbama. Kõik see on veidi hirmus ka ning viib mind mõtetele hingedest, elust peale surma, Universumist... See pole alati meeldiv. Lihtsam on panna telekas käima ja näha sealt midagi harjumuspärast. Tappa sellised juurdlused mingi argise lobaga ja kellegi võõra väikeste, kuid põnevate probleemidega. Ka telefonis rullimine aitab seda teha.


Ühesõnaga, ideaalne elukeskkond on kaheksa kilomeetrit suuremast paigast metsa sees, kuid ühtlasi ka väiksemas kogukonnas? Ehk siis ju see koht, kus ma praegu elan? Miks ma ei suuda siis sinna jalga lõplikult maha lüüa?



Eks elu näitab... On huvitav mõelda, kuidas me kõik paarikümne aasta pärast elame (kui eeldame ikka head, et lõppevad sõjad ja inimene muutub humaansemaks). Kindlasti palju jätkuvalt linnades, sest seal on mugav ja kellel üleüldse neid Universumi-mõtteid argiseks toimimiseks vaja on... Need ju segavad!


Üht aga ütlen, et pean veel selgemalt endasse kaevuma ja oma kogukonnaga sel teemal vestlema. Selleks on mul suurepärane eeldus, kuna kirjutan elukeskkonnast lugu Edasi.org kevadnumbrisse. Uurimustöö on juba alanud.


###


Vahepeal oli Oliveril ja vanamal sünna! Meie pääsesime Oliveriga kahekesi selleks puhuks isegi Saaremaale spaasse. Üle kolme aasta vist kahekesi... täitsa rets ikka!


Kui lastega kodust kuhugi minna tahad, on valikuid pm üks - Tuuletorn :D

131 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page