Mets räägib, kui sa kuulata oskad

Siin ta nokitseb. Ilmselt pildistab mingit kahjustust üles, Maru süles magamas.

Rohkem kui aasta tagasi tuli minu kallil Oliveril idee minna Luua metsanduskooli metsakasvatust õppima. Mõned nädalad tagasi ta selle kooli ka edukalt lõpetas.

Metsas käime meie igatahes peale Oliveri õpinguid päris teisiti. Viimati läbisime kolme kilomeetrit pea kolm tundi (liiga palju on ühel ruutmeetril uurida). Kusjuures sellest ajast suurema osa veetsime Oliveri enda raielangil, kuhu kevadel sai kaske istutatud. Metsal on lihtsalt nii palju meile jutustada. Elust ja surmast. Harmooniast ja võimuvõitlusest. Meie oskame seda nüüd veidi paremini kuulata, aga ikkagi jääb nii palju endiselt saladuseks...

Saareüraski kunst. Pikk linnu kujuga vagu on emaüraski käik, väiksed järglaste omad väljalennuavadega.

Surma ilu. Väike putukas võib võimsalt puult eluvaimu välja süüa.

Eksootiline, aga tegelikult kasvab kontpuu Eestis ka looduslikult.

Oliveri kodumets. See on kunagise põllumaa peale kasvanud segamets. Seal on saaresurma põdevaid saari, kaske, haaba, umbrohuna levivat hall-leppa... Vasakul pool on haige saarik, paremal raielank, kuhu Oliver istutas kevadel kased. Nüüd punetab seal ka peale tungiv lepavõsa, mida on kord juba välja raiuda püütud, et kasekestele ka päiksevalgust jääks. Sitke on see võsa ja habras istutatud kask.

Nii palju võib ühe aastaga visata pikkust üks haab. Selle varju jääb istutatud kask.

Punased lepalapsed ning taamal kaasik.

Üks tore üllataja - väga pikaks sirgunud kask! Kase tunneb ära valkjate vahatäpikeste järgi.

Kitsed on umbes 70 protsendil istikutest ladvad ära ampsanud. Kui puu on piisavalt elujõuline, kasvab ta ladvakahjustusest hoolimata suureks. Seda hammustust jääb meenutama jõnks tüves.

Olelusvõitlus. Metsaharmoonia on illusioon. Tegelikult käib siin madin elu nimel. Kitsed, kahjurid, lepavõsa, liigniiskus, suvel päike ja seda varjutav umbrohuvall... Kas kask jääb ellu?

Kurikuulus puupõld.

Kunagi põllule istutatud kuused, mille hooldamisega pole eriti vaeva nähtud. Kuused on pikad, kuid peenikesed. Nende alune maa on must, sest harvendamata jäänud kuused võtavad igasuguse valguse.

Mustade pungade järgi tunneb ära pisikese saare ehk taevapuu. Täiskasvanud puul on võra taeva poole. Sümpaatne.

Selline mets võib olla jalutamiseks lausa ohtlik.

Surm saarikus ehk saaresurma nimelisest seenest alles jäänud võitlustanner. Taamal lageraielank. Saarest seal nii pea mööda maad leviva seenhaiguse tõttu asja ei saa.

Kole või ilus? Eluline... Surnud saared.

Miks nad surid? Seenhaigus vallutas puu. Kohale lendasid ka sikk, kelle vastsed uuristasid kuulipildujaaugud, ja ürask. Oma osa võttis külmaseen.

Suur-saareüraski kunst põimunud külmaseene niitidega.

Aga selles saarikus on ka uut elu...

Paus.

Seepia, hall, pruun. Mulle nii meeldib kevadine Eestimaa toon.

Aitäh matka eest!