• Tiina Kaukvere

Maru võõrastab mind

Olen haiglas olnud üle kolme nädala. Selle aja jooksul olen Maru näinud kolm korda. Enne õnnetust oli ta rinnalaps. Väga minus kinni. Nüüd on ta segaduses.


Esimene kohtumine.


Ütleb “emme, emme” ja näitab näpuga minu suunas. Vahel tahab sülle ja võtan ta ratastooli, aga kõik on teisiti. Ta ei vaata mulle suurt otsa. Kui käe Oliveri peale panen, võtab Maru selle ära. Issi on nüüd tema kalju ja tugipunkt. Paljud armsad sõbrad hoiavad teda ja tal on nendega ka hea, aga kui tuleb issi, siis on Maru süda päriselt rahul. Varahommikul tahab Oliveri kaissu ja siis magab vahel koos temaga üheksani.



Ma mõistan teda ja mul ei ole sellest mingit haava. Mul on hea meel, et Marul on Oliver. Tõttöelda tahan ma lihtsalt nii väga terveks saada ja koju pääseda. Ööd on rasked, magamine nagu töö tegemine sundasendi pärast. Aga iga mööda saadetud öö on aeg lähemal Oliverile ja Marule. Päevad lähevad pigem kiiresti, aga ööd... See koroona on siin haiglas üks karm taak. Voodihaiged ei näe nädalaid oma lähedasi, mõni neist emotsionaalselt eriti raskes seisus. Oliver on üks vähestest, kellel on arsti eriluba ja sellega on ta pääsenud minu juurde. Muidugi on see riskantne, aga ma ei tea, kuidas oleksin temata sellest kõige raskemast läbi tulnud. Kui valu võttis isu pingutada, siis oli tema see, kes selle isu uuesti sisse puhus. Käis vahel kaks korda päevas seda tegemas. Kuidas oleksin temata jõudnud siiani? Füsioterapeut ütleb, et kui inimene annab mõttes alla, siis kustub keha väga kiiresti. Vaim peab olema see vedur, siis keha veab end järgi. Siin on palju neid, kes peavad oma vaimu ise suutma paranemise teel hoida. See on üks raske mõtteharjutus.



0 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com