Maru õppetund: ootustevabadus

Keegi tark, kes vääriks kindlasti tsiteerimist, kui ma ta nime teaks, on öelnud, et pettuda saab ainult iseenda ootustes, mitte inimeses.

Maru ja Elli. Uskumatu, kui suur erinevus on seitsme- ja kolme-kuusel. Elli on sitke, roomab ringi ja tahab kangesti püsti tõusta. Maru siputab jalgu, püüab midagi haarata ja katsub pead hoida. Peagi ei saa keegi enam aru, et neil kahel üldse mingi vanusevahe oleks, aga praegu on Ellil tükk tegemist, et Maru võimete juures mingitki tähelepanu saada. 

Kui Maru oli maailmas elanud mõned nädalad, tuli meil Soome sõita. Mina olen püsimatu reisisell. Mulle meeldib ringi kolada. Vajan keskkonnavahetust ja liikumist. Unistasin vahelduseks uues linnas kärutamisest, uute inimestega kohtumisest. Nii väiksele aga meeldis sel reisil vaid minu süles olla. Magades ja ärkvel olles.

Kussutasin, pani silma kinni. Tundsin kergendust, et magab. Aga, kui ta voodisse panin, tegi silma lahti ja hakkas nutma. Võtsin sülle, kussutasin, panin voodisse, võtsin sülle, kussutasin, panin voodisse etcetcetcetcetcetcetcetc… Paljudele tuttav jada.

Lõpuks lõin käega ja ta magaski päevad läbi minu peal või süles. Ta ju alles harjub eluga maailmas ja oma koduski, rääkimata võõrastest kohtadest.

Aga kui olen aus, siis esimestel päevadel oli peaaegu 24/7 inimmadratsiks olemine frustreeriv. Hommikuti ärkasin lootusega, et tänane tuleb teisiti. Ei tulnud ja umbes kolmandal päeval lõin käega. Leppisin oma madratsistaatusega ja vaatasin, rahu südames, kuidas laps vähemalt minu süles rahulikult magab. Mõelge ise, kui te ühe kuuga poole suuremaks kasvaksite! Tunneksite ka ebamugavust ja suurt lähedusvajadust maailmas, kus kõik on võõras. Isegi omaenda peegelpilt!

Ja siis ühel hommikul, kui ma jälle teda sülest voodisse proovisin panna, ei ärganudki ta üles. Käisin duši all, Maru magas. Sõin hommikust, Maru ikka magas. Hakkasin koristama. Ja ta ikka magas. See uni oma voodis kestis küll tund aega, aga ma ei suutnud oma õnne uskuda. Olin terve päev nii tänulik, kuigi ülejäänud päeva ta magas jälle vaid minu süles.

Seejärel muutsin täielikult oma suhtumist. Varem, kui Maru minu süles silma kinni lasi, siis tekkis alati suur lootus… ehk nüüd! Ehk nüüd saan lõpuks ta rahus voodisse panna. Käia pesemas, kohvi teha, rõdul värsket õhku hingata! Teha joogat! Mida ma küll kõike kohe tegema hakkan! Sellele järgnes frustratsioon, kui ta kohe ärkas. Ent nüüd lõin kõigele käega. Otsustasin, et ei hakka tulevikku planeerima. Olen hetkes. Ilma ootusteta, ilma plaanideta. Läheb nagu läheb.

Seda suurem oli minu rõõm, kui ma peale kussutamist duši alla pääsesin ning sealt väljudes korter endiselt hiirvaikne oli. Sellist tänutunnet polnud ma pikalt tundnud. Tõesti, see pesuskäik oli nii suur üllatus, et rohkemat mul polnudki vaja, et see päev kordaläinuks lugeda.

Elu Maruga on õpetanud, et reaalsus ei tee mulle kunagi nii palju liiga kui peas loodud ootused ja lootused, mis ei täitu.

Ootustevabast elust on saanud mulle nagu mingi harrastussport. Ootused ju tahavad ikka tekkida, aga õnneks sõidab siis Maru oma plaanidega neist üle ja tuletab meelde, et elaksin hetkes ja mitte tulevikupildis.

Loomulikult on see suur väljakutse. Pettumust tuleb jätkuvalt ette. Eriti siis, kui olen magamata ja tema nutune. Siis tekib ikkagi suur oma aja igatsus. Mida kaugemana see näib, seda suurem on frustratsioon. Aga lõpuks see oma aeg ikkagi jõuab kätte ning sel hetkel jõuan ikka ja jälle järeldusele, et miks ma lihtsalt sellele keerulisele hetkele ei alistunud. Miks ma ei keskendunud Marule, vaid mõtlesin temaga tegeledes, et saaks käed vabaks, jõuaks see hetk juba lõpuni.

Eelmisel nädalal otsustasime parima sõbranna Angelaga end proovile panna. Tema tütar on seitsme-kuune, Maru sai just kolme-kuuseks. Kaks suurt tähelepanu nõudvat tegelast, kes meid ootustevabalt elama õpetavad. Angela võttis tütre kaasa ja sõitis minu juurde Tartusse. Loomulikult hakkasid ootused kohe minust üle sõitma. Päiksepaisteline ilm, meie, noored emad, jalutamas. Kohvikud ja kohad, mida tahan pealinlasele näidata… 

Reaalsuses ei meeldi Marule tihti vankris magada, mistõttu olime seegi kord palju neljakesi toas kinni. Aga tellisime koju maitsvat süüa ning tundsime tänulikkust, kui Maru oma voodis ning Elli õues vankris pikalt ja sügavalt magasid. Ja kui suur oli rõõm, kui ühel päeval ikkagi kärutamine õnnestus. 

Lugesime ootustevabad päevad kordaläinuks ning Angela sõitis tagasi Tallinna. Tänasime üksteist. Reis Tartu oli meeldejääv ja soe, ehkki möödus suuresti nelja seina vahel.

Ootustevaba elu on praegu veel suur väljakutse, aga Maru õpetab.