• Tiina Kaukvere

Maksa lõikamise õppetund



See siin on veisemaks, vist noorlooma oma. Tartu turult sain. Paar korda aastas ostan seda, et teha lapsepõlvest tuttavat maksakastet. Korra saad seda iseäraliku maitsega rooga ning siis pooleks aastaks jälle unustad.


Mitmeid aastaid olin taimetoitlane, nüüd söön liha peaaegu (isegi see lisand tundub juba üleliigne) iga päev. Mulle maitseb, ehkki tõttöelda tunnen, et liha on delikatessi asemel jälle midagi väga iseenesest mõistetavat. Noh, et esimene asi, mis pähe tuleb, kui näed mõnda vegetoitu, on “tore küll, aga kus liha on”. Mõne aastaga ühest äärmusest teise ja siis tagasi. Ma olen palju mõelnud, et miks on inimesel nii lihtne äärmustesse kukkuda. Nagu ei oskakski teisiti, see poleks isegi võimalik. Miks on nii raske hinnata asju, mis sul hetkel olemas on. Miks on raske hinnata hetke? See küsimus võibki anda vastuse sellele, mis sunnib meid äärmustesse. Me oleme pidevalt oma mõtetes kuskil mujal.


Maksa hakkides mõtlen juba, kuidas kõik valmis on... ja mis ma edasi tegema hakkan. Seda delikatessi süües keskendun järgmisele eesmärgile päevaplaanis. Sisuliselt olen nagu minu nüüdseks siit ilmast lahkunud koer Muri, kes elas enamiku elust vanaonu keti otsas. Kui viimane suri ja Muri meie juurde kolis, siis oli tal aina mingi saps sees, et niisama paigal seistes hakkas ta üle keha kergelt värisema. Nii jooksis Muri vabal hetkel ringe ümber maja. Lihtsalt rapsis ringi hetkekski päriselt peatumata. Vangistuses kasvanud koer.


Aga kas meie oleme ka vangistuses kasvanud, et Muri moodi ringi rapsime, toitu selle maitset tundmata sisse kühveldame? Mingil moel ilmselt küll.


Me oleme enda ja ühiskonna loodud normide vangid, millesse konkreetsel ajastuhetkel nii armunud ollakse, aga mis aja möödudes sobimatuna eemale tõugatakse. Normid, mis ühest küljest lubavad eksisteerida ja toimida karjana, teisalt põlastavad kõike, mis veidi rohkem erineb. Ning suure ühisosa kõrval on meis kõigis seda, mis erineb. See, mis on seni veel allutatud karja eelistustele, kuid mis aja möödudes aina enam ka karja jaoks aktsepteerituks muutub.


Tundub, et see väike erisus, mida normid konkreetsel hetkel parema meelega ei luba, on muutunud ebaproportsionaalselt raskeks koormaks ja iga inimese individuaalseks võitluseks, et tema ise ja ühiskond lubaks tal olla see, kes ta päriselt on.


Ma ise tunnen end väga sageli Murina. Mõnikord on päev läbi veel enne, kui see alata sai. Ma lihtsalt jooksin selle õhtusse. Viimasel ajal loobun ma parem millestki maitsvast, kui tean, et ma sel hetkel nagunii seda nautida ei jõua. Ehk on teadmine, et kui ma sedasama maksakastet valmistades “kohal olla” ei suuda, siis ei suuda ma lõplikult nautida hetke ka Bali päikse all mererannas, mind sundinud rohkem hetkes olemist praktiseerima. See tähendab kogu oma tähelepanu viima konkreetsele asjale, millega parajasti tegelen.


Nii ma hakkisin 10. detsembril seda maksa. Hoides iga tähelepanurakku sunnitultki maksa ja noa juures. Vaatasin selle tekstuuri ja värvust. Maks oli ebameeldivalt libe ja krudisev. Tõstsin tükid jahu sisse ja praadisin, see oli juba lõbusam tegevus. Lõikasin maksa nagu homset polekski. Hiljem sõin uhkes üksinduses laua taga ja mõtlesin, kas võib olla, et see on pikka aega mu viimane üksi söödud lõuna.


Lasin rahul enda peale tulla.


Samal ööl pandigi mu hetkes olemise oskus proovile kõige jõulisemal viisil - sünnitasin poja.



373 views0 comments

Recent Posts

See All