• Tiina Kaukvere

Lollid asjad, mis pole töötama mõeldudki

Näilisus. Väike vale, mis lubatakse lahkelt argipäeva. Veidi ebamugav, aga seni kuni ainult veidi, pole hullu. Ja kuni näilisuse tekitatud mõnutunne kaalub ebamugavuse üle. Mõnikord muudab näilisus elu aga liiga ebamugavaks ja nii kaua ei jaksa. Mugavus on ülim eesmärk.


Õnneks oli see näilisuse kogemus vaid üks osa meie muidu ägedast invatripist Ida-Virumaale!

Näiteks on näiline kellegi välimus, mille nimel ta kohutavalt palju vaeva näeb. Aga kui ta seetõttu end suurema osa ajast paremini tunneb, siis miks mitte.


Mõnikord on näiline idülliline pereelu. Kui see nii püsib, siis on küll keegi koha lavakas ära teeninud. Tavaliselt kipub see idüll tahes tahtmata purunema, kui ta ainult näiline on. Maskid langevad.


Haiglas kogesin koroonareeglitesse suhtumises näilisust. Näiteks siis, kui valvur soovitas Oliveril kantud mask kokku nätsutada ja tasku panna, et ei peaks homme uut võtma. Samas vahetavad arstid ühte maski iga kolme tunni tagant, et selle efekt säiliks. Muidu on ka maskikandmine vaid näiline. Näilisus, millel kõva jalajälg loodusele.


Kuid kõige tobedamad ongi minu arust asjad, mille ainus eesmärk on näida. See tähendab, et nad ei tööta või ei toimi tegelikult, aga neid hoitakse, et näidata, et nad on olemas! Ratastoolis liikudes leiab selliseid näiteid igapäevaselt, kui tahta. Asjad, mis on olemas, aga nad polegi mõeldud töötama.


Tahaksin näilistele asjadele püstitada monumendi. See on juba valmiski ehitatud ja asub Toila spaas (meist on saanud minu vigastuse tõttu sel suvel spaainimesed). Sealne killerkaldtee! Tadaaa!



Kas julged?


Oliver isegi püüdis mind sealt üles lükata, kuigi spaa-töötajad hoiatasid ette, et see ei õnnestu. Oliver ise libises sealt alla ja ma jäin end käsipuust kinni hoidma. Spaatöötajad näitasid viisakalt, et edaspidi võin ma kasutada nende garaaži spaasse sisenemiseks ja väljumiseks. Siiski, titekäru suure pressimise peale jõudis ikka tippu tervelt, ehkki ilmselt liiga palju too kaldtee ka sel puhul kasutust ei leia.


Garaaži kaudu me edaspidi spaas käima hakkasimegi.


Hahaha, elu!

Aga tegelikult pakkus see näilisuse kogemus meile ainult nalja. Ehk aitas teadmine, et see ratastoolindus on meie ajutine mure. Tegelikult olen kogenud, et ratastooliga ligipääsetavaid kohti ei ole kuigi palju. Pole kaldteid, pole tualette. Toila spaa oli ju mingigi võimekusega ja sellepärast sinna läksimegi. Ent kindlasti on kuskil Eestis mõni minusugune noor inimene, kes tahab ELADA ja kogeda ka ratastoolis olles. Kahju, et tal selleks piiratud võimalused on. Oma keha piirab teda nagunii, ärme siis omalt poolt veel piiranguid sea, kui see vähegi meie võimuses on.


Meie retk Ida-Virumaale, ka Toila spaasse, koos beebi ja ratastooliga oli kõigest hoolimata tore.


Üks tore naisterahvas kinkis Marule Peipsi ääres karbi vaarikaid!
Minu koht on sel suvel varjus, et arme päikse eest kaitsta.
Neid see ei sega. Mustvee rand. Sümpaatne linn.
Peipsi rääbise peatus! Ja herned!!!
Ujurid Toila rannas. Enne kui vetikad selle üle võtsid.
Ratastoolis emme raske elu. Eelistaksin küll ujumist ja jalutamist, aga noh...
Mummud...
Aidu karjäär... Tuleb tunnistada, et ratastooliga sinna päris asja tõesti pole. :D
Ontika and wheels
Karmi käega pediküürija Raissa eemaldas mu õnnetuse-aegse geellaki. Valus ei olnudki... eriti!
Küll mul on vedanud...

0 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com