• Tiina Kaukvere

Lapsed õpetavad elamist



Segasummasuvila

Vôiks arvata, et lapsega kodus olemine tähendab isiklikus arengus mingit stagnatsiooni - istud nelja seina vahel ja vaatad lalisevat hambutut suud. Ent tegelikult tunnen, et pole varem nõnda inimesena arenenud nagu nende kahe aastaga. Teise lapse saamine andis kinnitust sellest, kui palju on emaks olemine mind muutnud. Mulle meeldivad need muutused väga!

Maruke

Eia Uusi kirjutatu ajakirjas “Ema” paneb mind samuti mõtlema sellest, kuidas kõik kaks aastat tagasi oli, kui esmakordselt emaks sain. See oli väga stressirohke aeg. “Väsimus, kurnatus, hirmud, mured, enda ja laste haigused, suhte- või rahaprobleemid, kõik kuhjuvad,” kirjutab Eia. Kõik selles lauses on tuttav. Aga tagantjärele mõtlen, et tegelikult olid need, mis kuhjusid, ikkagi hirmud eelkõige. Need ei lasknud nautida aega, mis pidi ju olema tähendusrikas. Kaugel sellest…


Nüüd, kahe lapse emana, tunnen, et on küll väsimust ja magamatust, aga nii palju vähem hirme, nii palju vähem ootuseid ja neist tulenevaid pettumusi. On rohkem kulgemist, enesekindlust, enda ja lapse usaldamist, rõõmu ja seetõttu on täitsa veider öelda, et teise lapsega on kergem (mitte kerge, aga kergem). Kuigi paradoksaalselt on füüsiline väsimus suurem ja aega iseendale veel vähem.



Sisuliselt on iga päev olukordi, mis minus veel mõned aastad tagasi suuri emotsioone tekitasid. Üllatusega vaatan, kuidas ma neile reageerin täna (või pigem jätan reageerimata). Kui kurnav võib ikka olla emotsionaalne väsimus, mis, ma usun, nii paljusid noori emasid lämmatab. Väsimus mõtlemisest, muretsemisest ja plaanimisest, millest beebidega päris tihti midagi välja ei tule. Aga sellest aru saamiseks on vaja seda omal nahal kogeda. Ja korduvalt.



Mina tunnen, et kaks aastat tagasi olin ma tahumatum, nurgelisem, must-valgem, idealistlikum, tulevikule orienteeritum, perfektsionistlikum. Siis sündis Maru ja elu Maruga hakkas mind vormima. Ja nüüd ma ei suudagi ära imestada olukordade üle, mis mind Maruga endast välja ajasid või kurvastasid, kuid Lukasega suuri emotsioone ei tekita.



Mis on siis muutunud?

Esiteks on muidugi muutus loobumine suurest iseseivusest ja sellega kaasnenud vabadusest. See viib esialgu korralikult katuse sõitma, kui äkki dikteerib kogu su elu mingi väike tegelane. Samal ajal on minu põlvkond üsna hiline pere planeerimisel, mis tähendab, et seda enam ollakse harjunud iseseisvusega. Ja seda raskem on sellest loobuda.


Harjumatu on, et selleks, et oma senist vabadust jälle maitsta, pead kelleltki abi paluma. Vahel tunned justkui oleksid vangis, kust vabanemine polegi enam võimalik. Tegelikult on. Sa õpid lihtsalt koos selle tegelase nõudmistega uut moodi elama. Ja selles elus on vabadust. See on teistsugune, magusam ja hinnalisem, vabam! Aga seda vabadust oskad näha ja nautima hakata alles siis, kui õppetund on kätte saadud. Kui pole igatsust enam vana järele, vaid tekib oskus nautida uut. Ma arvan, et olen seda teadvustamas ja see on esimene samm. Ma ei idealiseeri enam sellist vabadust, nagu mul kunagi oli. Ega püüdle ka selle poole, sest see viib ainult pettumusteni. Vana ei tule tagasi. Ent kaks aastat on kulunud, et ma end uues olukorras samuti iseseisva ja vabana saaksin tunda.



Teine tähtis vabanemine on olnud vabanemine ootustest. Ei maga praegu!? No magab siis hiljem… või ei magagi! Elu on tõestanud, et sellest ei juhtu mitte midagi. Valusalt on tulnud ka teadmine, et kui midagi väga planeerida, siis ei tähenda, et kõik plaanide kohaselt ikkagi läheb. Pigem ei lähe. Ootustevabadus on tõeliselt vabastav.


Ja hirmud! Esiteks, kui sa oled ühe lapse nii vanaks kasvatanud, et ta oskab sinuga dialoogi pidada, sööb iseseisvalt ning tal on juba tekkinud omad suhted sinu lähedastega, siis see tõstab enesekindlust ja vabastab seeläbi ka mõningatest hirmudest. Ma pole hetkekski mõelnud, et äkki Lukas ei hakka õigel ajal pead hoidma, jooksma, kõndima,… Kõik need mõtted olid Maruga kohal. Kas kaal on normis, pikkus on normis, kui pikk peab olema uneaeg… kõik, kõik säärane!



Selline väsitav muretsemine on asendunud yolotamisega. Milleks muretseda, kui nagunii midagi muuta ei saa - see mentaliteet oli seni ilus tundunud pigem teoorias, praktikas isegi ebainimlik. Aga beebiga ongi nii, et võid end lolliks muretseda iga sammu pärast. Ja kui oled seda kogenud, siis a) lähedki lolliks (põled läbi); b) lööd käega. Sellisest valikust võtaks viimase.


Nii saangi veidral kombel öelda, et kui kogu see lämmatav murekoorem, ootused ning kaotatud vabaduse iha kõrvale jätta, on võimalik hakata elu nautima, mis sest, et potentsiaalseid mureallikaid on ühe asemel isegi kaks!



Kõik need oskused ja lihvitud iseloomujooned on tulnud tänu ajale Maruga. See on mind vorminud rohkem kui miski muu kogetu. Laps on mind õpetanud eluhetki nautima. Ma ei oota enam, et elu mulle pakuks täiuslikke hetki, mida nautida. Ma ise üritan neid luua. Ei oota rahulikku hetke, et viimaks kohvi nautida. Ma oskan kohvi nautida ka nii, et viskan peale imetamist lapse krooksutamiseks õlale ja ütlen endale, et nüüd ongi “see” hetk! Selliseid hetki on tohutult rohkem kui neid, kus juhuse tahtel langeb kokku sinu vajadus ja elu pakutu - see igatsetud täiuslik hetk, mis nautimise teebki ülimalt lihtsaks. Noh, et sõidad maakera otsa puhkusele, kus jalutada looduskaunis kohas ja päikselise ilmaga nii, et keegi ei sega. Inimesed on nõus selliste hetkede nimel aasta otsa närvilisuses elama. Nad nimetavad neid hetki puhkuseks ja väga teadlikult plaanivad neid, välistades kõiksugu tegurid, mis võivad need ebatäiuslikuks muuta. Kes ei võta kaasa lapsi, kes otsib välja parima hotelli või ilmastiku poolest sobiva aastaaja. Kes usub üleüldse, et ainus hetk nautimiseks asubki teisel pool maakera. Kui suur on ootus sellelele plaanitud täiuslikkusele! Stress koos ootustega on juba eos kohal.



Ning viimaks on kannatlikkus see omadus, mis tahes tahtmata väikese lapsega suuremaks kasvab. Kannatus - loll sõna, aga midagi sellist on vaja, nagu ka paindlikkust ja oskust arvestada. Keegi teine ei õpeta seda paremini kui lapsed. Nad õpetavad meid elu nautima, kui me vaid laseme!


Naljakas, et ma varem seda nii vähe oskasin ning kompenseerimise ja põgenemise nautimisega segi ajasin.


Ent minu õpingud alles kestavad. Olen tänulik oma lastele.

Sellised esimesed kuud neljakesi - täis väljakutseid, väsimust, kallistusi, naeru, nuttu.

420 views0 comments

Recent Posts

See All