• Tiina Kaukvere

Kuu aega tulemist: jõudsin koju

18. juunil, mil möödus ühtlasi kuu aega õnnetusest, lubati mind korra koju pere juurde.


Kui hea tunne!


Kui veider, et ma polnud kuu aega kodus käinud. Üks minu kleit rippus kuu aega tooli küljes, Oliver ei tahtnud seda ära võtta. Polnud kuu aega autoga sõitnud (kui va. kiirabitransport ühest haiglast teise). Tõnis tuli mulle järgi ja tõstis mind autosse. Kui veider oli jälle autos istuda. Mõtle, me saame veel koos siin maailmas autoga sõita, ütlesin vennale. Lõime patsu.

Kogu linn oli nii roheline, inimesed lühikestes riietes. Puud lopsakad. Liiklus närviline. Vaatasin seda kõike suu lahti peas. Need kuu aega oli minu vaatepildiks kas kollakad seinad (traumaosakonnas polnud palatis isegi aknaid õue) või siis mõni tobe Youtube'i video.


Kuu on nii pikk aeg.


Ma tundsin end haavatavana. Iga liigutus sõltub kellestki teisest. Ka see, kas ma saan haiget või ei saa. Meie kodus ei ole lifti, on kõrged astmed, millel tuleb ronida kolm korrust. Siim ja Tõnis tõstsid mu ratastooliga nii kõrgele, kui jaksasid ja ronisid mööda treppe üles. Tõsine pingutus, aga koju ma jõudsin. Nüüd ma muidugi pole pea nädal aega siit enam õue pääsenud, aga täna teeb Oliver katse ja võtab mu sülle. Ma olen oma lihasmassi arvelt kergeks kuivanud, aga ratastool kaalub veel ligi kolmandiku mu kehakaalust.


Mu jalg, mille ümbermõõt on võrdne käega.


Isegi, kui ma pole õue pääsenud, olen ma iga päev olnud nii rõõmus, et saan olla kodus. Maru ja Oliveriga. Olen proovinud ise süüa teha, käia iga päev pesus (haiglas oli see ju kord nädalas protseduur).


Me tegime pavlovaid!


Maru on tasapisi hakanud minu suhtes üles soojenema, ehkki ta ei saa aru, miks ma teda sülle ei võta ja pidevalt diivanil laman. Mõni päev tagasi igatahes hakkas ta mulle kaissu pugema ja see on ka maailma kõige parem tunne.


Ka on siin iga päev käinud külalised, kes on mind ammu tahtnud näha. Haiglasse ma eriti kedagi ei kutsunud. Kõik need külastuspiirangud ja trööstitu õhkkond. Tundsin, et ei suuda selles kellelegi muud emotsiooni jagada kui seesama trööstitus. See aga ei aita ei mind ega ka külalist. Tihti poetakse siis nahast välja, et mingi meeleolu luua ja seda üleval hoida. Naljad, "kõik saab korda"-moraal, "oleks võinud ka hullemine minna". Tundsin, et ma ei vaja üldse midagi sellist. Et ma saan aru küll, et see, et ma elan, on kingitus ja ime, aga mul ei ole jõudu hakata seda kellelegi teisele veel ilmselgeks tegema.


Haiglas lihtsalt tekib apaatsus. Elad päeva õhtusse ja teed selle jooksul ära kõik ülesanded, mis sult nõutakse. Võtad rohud, õpid ise endale süsti tegema, õpid voodis jalgu tõstma. Sööd. Palud, et sind ratastooli tõstetakse. Teed naudinguta ja valu saatel kohustusliku õueringi. Jood õhtuteed. Vähkred voodis uinumiseni. Ärkad öösel iga paari tunni tagant, kuni kell saab kuus ja uni lõplikult kaob.


Kodus saan olla kuni juuni lõpuni. Siis ootab mind uuesti kollaste seintega palat. Selleks ajaks on loodetavasti kokku kasvanud vähemalt parema käe luu. Saan siis hakata sellele toetuma ja lõpuks on mul üks jäse, mis mind kannab. Algab pikk töö jalgadega, mis suve lõpuks võiks tulemust anda.


Enne õnnetust panin mulda seemneid...

Kodus ootas lopsakus...


Marukesega enne õnnetust metsas müttamas. Tuleb mõned kuud oodata...

296 views

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com